Nero, 3-aastane kesk-aasia lambakoer, leidis end tänavalt, kui selgus, et Venemaalt kalli raha eest ostetud tõukoer ei ole piisavalt kuri ning nõuab omanikult liiga palju aega, tähelepanu ja raha.

Üliaktiivsest ja heasüdamlikust «aasialasest» ei saanud vaid juhuse tahtel prügikastikoera ega varjupaiga elanikku. Nälginuna ning autolt löögi saanuna suutis ta end vedada ette juhtunud aeda, kus leidis ajutise kodu.

Uut elupaika ja head peremeest otsib Nero endiselt, nagu ka tuhanded teised koerad ja kassid, kelle madala loomapidamiskultuuriga eestlased igal aastal hülgavad.

Eesti Põllumajandusülikooli õppejõu ning Akadeemilise Loomakaitse Ühingu esimehe Andres Alandi sõnul on Eestis praegu hinnanguliselt 40 000 hulkuvat lemmiklooma, neist kasse 25 000 ja koeri

15 000 ringis. Seda on pisikese Eesti kohta aga väga palju.

Kuigi Eesti on Euroopa Liidu liige ning pidevalt rõhutanud ka oma mõtteviisi Läände kuulumist, on meil loomade humaanse kohtlemise osas veel pikk maa käia, nentis Alandi.

Loom pole tarbeese

«Aastasadu on loom olnud eestlase jaoks tarbeese, keda võib soovi korral lihtsalt ära visata,» märkis Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Kairi Sepp. Seetõttu on vastutustundetu käitumine pere lemmikuks võetud elusolenditega meil laialt levinud.

Nii meediast kui loomakaitseringkondadest on läbi jooksnud hulk juhtumeid alates kevadel suvilasse lastele mängimiseks võetud kassi- ja koerapoegadest, kes sügisel sinnasamasse maha jäetakse, kuni illegaalseteks koeravõitlusteks hangitud koerte piinamise ja näljutamiseni, et loomad ikka piisavalt kurjad oleks.

Mõtteviisi muutumine on aga pikk protsess, mis Eestis on alles algusjärgus, seda isegi riiklikul tasandil. Kui näiteks Suurbritannias on loomakaitsjad tegutsenud juba aastasaja, võttis Eesti parlament esimese loomakaitseseaduse vastu alles 2000. aastal.

Paljud väärteomenetlused loomade halva kohtlemise suhtes lõpetab politsei praegu «kuriteo koosseisu puudumise tõttu», sest ükskõiksed naabrid ei soovi tunnistada looma halvasti kohelnud jõhkardi vastu, nentis Sepp.

Samas ei kaota loomakaitsjad lootust, et koos ühiskonna üldise arenguga paraneb ka suhtumine loomadesse.

Kassidel kehvad šansid

Kõigist hüljatud lemmikloomadest jõuab praegu varjupaikadesse kaduvväike osa. Eesti suuremates linnades asuvates varjupaikades on kokku ligi paarsada koera, mis on vaid paar protsenti kõigist kodututest koertest. Samas on varjupaiga koertel suhteliselt suur võimalus leida endale kodu.

«Pakun, et isegi 90 protsenti neist leiab uue peremehe,» ütles Sepp Tallinna varjupaiga näitel. Koertest tunduvalt halvemas olukorras on aga kassid, kelle šansid tänavalt või varjupaigast pääseda on üsna olematud.

Paradoksaalsel kombel pakuvad eestlaste hüljatud loomadele sageli kodu hoopis soomlased. Karmimate seadustega Soomes hüljatud koeri pea polegi, ütles Sepp.

Tallinna kodutute koerte varjupaigast pääseb uude kodusse iga kuu keskmiselt 40 koera, kellest 30 läheb Soome, nentis varjupaiga tegevjuhataja Ave Kotka.

Erinevalt eestlastest, kes küsivad eelkõige vaid noori tõukoeri, annavad soomlased tema sõnul uue võimaluse eluks ka raskelt haigetele, vigastatud ja vanadele koertele.

Kodutud lemmikloomad

• Hinnanguliselt on Eestis umbes 40 000 hulkuvat lemmiklooma

• Neist umbes 15 000 on koerad ja 25 000 kassid

• Kodutute koerte ja kasside varjupaiku on Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel, Kiviõlis, Viljandis, Valgas, Võrus ja Rakveres

• Varjupaikades on ajutise peavarju leidnud üle Eesti paarsada koera ning sadakond kassi

Allikas: Eesti Akadeemiline Loomakaitse Ühing, varjupaigad