Teosed poodiumil – ei olnud niru kirjandusaasta!
(3)
15.03.2005 00:01
Olev Remsu, ˛ürii esimees
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate
˛ürii teeb oma otsuse teatavaks intrigeerivalt – kahes jaos. Kõigepealt
kuulutatakse veebruari algul välja nominendid ning teise etapina emakeelepäeval,
14. märtsil laureaadid.
Paistab, et see skeem on hakanud tööle. Nominentidele osutas tänuväärsel hulgal tähelepanu meedia, meie suuremate linnade kesksed raamatukauplused reklaamisid nominente oma vitriinidel, poodides korraldati kohtumisõhtuid autoritega. Just seda on meil vaja! Oleks ka, et loetaks rohkem! Kuidas selle kohta öeldaksegi? Et kirjandus läheb rahva sekka... Ja tänavu oli nominente juba tervelt 40, igale maitsele oma, viie võrra enam kui möödunud aastal, sest see kord lisandus preemiatele vabaauhind. Ja nominendiks on, iseenesest mõista, teos, laureaadiks selle autor, kes juhul, kui teosele preemia määratakse, saab 40 000 krooni maksudeta raha. Kuidas mõõta headust Keegi kriitik kirjutas, et mullu oli eriliselt niru kirjandusaasta. Ohoo! Selline väide võrdub kinnitusega, et tamm on parem kui kask. Kuidas sa ikka kirjanduse headust mõõdad? Ja ometi, mõõtma peab, ning vist ainus asi, mida võrrelda annab, on elamus. Nõnda et teost lugedes tuleb vaadata enda sisse, sealt saab heal juhul vastuse, mis on parem. Minu meelest saadi meie eelmisele aastale ehk kõige täpsemini pihta luulekogus «2004» (autor: fs): «suurte autodega veetakse surma/päev on tuhm/kivi on hall/elekter ei anna armastust». Kogu luuletustest õhkub masendust, ent seda tasemel, mis kindlustas teosele ˛ürii salajasel hääletamisel 25 punkti 25 võimalikust. Tema konkurendid «Meeter ja Demeeter» (Hasso Krull), «Toormaterjal» (Triin Soomets), «Turg ilma Sokrateseta» (Mats Traat) ja «Kõige ilusam sõda» (Asko Künnap) teenisid vastavalt 19, 14, 9 ja 8 häält. Häälteandjaiks olid ˛ürii liikmed Luule Epner, Krista Kumberg, Jürgen Rooste, Mati Sirkel ja siinkirjutaja, kes selles kirjatükis esindab ainult oma isiklikku arvamust. Proosas seevastu oli rebimine tihe: «Hector ja Bernard» (Rein Raud) teenis 20, «Armas aeg» (Toomas Kall) 19, «Eesti gootika» II (Ervin Õunapuu) 14, «Õhuaken» (Viiu Härm) 12 ja «Pleenum Heaolu Keskasutuses» (Ilmar Jaks) 10 punkti. Mõelda vaid, ühe häälega aust ja hiilgusest ilma! Sealjuures leidus kommenteerijaid, kes ütlesid, et mõlemad võitjad nagu ei olegi ehtne proosa, esimene on üsna lähedal esseistikale ja teine puhas nali. «Hector ja Bernard» on enam klassikalise proosa moodi siis, kui peategelane Pariisis ameleb, ja need episoodid on päris trafaretsed. See-eest on see rafineeritud mõtteromaan nagu kuulsate antiikdialoogide suust kukkunud, ja ilmselt see asjaolu otsustas. Nägid jumalat – sure! Me peame ju väärtustama oma kultuuri? Näidendis «Külmetava kunstniku portree» (Mart Kivastik) pannakse meie kunstimüüt Konrad Mägi imetlusväärsele teekonnale Tartust maailma pealinnadesse Peterburi ja Pariisi ning tuuakse tagasi Tartu hullumajja, selles rännus oleks otsekui midagi ürgeestilikku – nägid jumalat, pimestu ja sure! – ning tulemuseks oli 23 häält. «Finish Nihili» (Madis Kõiv) teenis 19, näidendiraamat «Kõik roosid» (Mihkel Mutt) ja lavastus «Boob teab» (Urmas Lennuk) võrdselt 12 ning «Kohtumine trompetis» (Urmas Vadi) 9 puntki. Ehk kõige keerulisem oli mulle oma elamuse mõõtmine lasteraamatute lugemisel. Need ei ole ju kirjutatud mulle! Hääletamise tulemus kujunes selliseks: «Nelja nimega koer» (Jaan Rannap) 22, «Kruudi-Ruubi ja tema inimesed» 17 (Kerttu Soans), «Limpa ja mereröövlid» 15 (Andrus Kivirähk), «Ernesto küülikud» 11 (Piret Raud) ja «Väike rüütel Rikardo» 10 punkti (Henno Käo). Kahe ˛anri laureaadi valimisel hääletamist ei toimunud. Mis mõtet ikka on paberit kulutada, kui arutelu näitas täielikku üksmeelt, ˛ürii liikmed pidasid esseistikapreemia vääriliseks kriitikakogumikku «Troojamäe tõotus», mille autoriks on Toomas Haug. Sellest otsusest õhkub pieteeti meie kultuuri vastu, vaatleb ju Haug oma elutöös eesti kirjandust kogu 20., meie kultuuriloo seni saagikaima sajandi jooksul. Tõlkepreemiaid on auhinnastatuudi järgi kaks, üks neist määratud eesti teosele võõrkeeles. Otsus anda see prantsuskeelsele «Kalevipojale» (tõlkija Antoine Chalvin) ei vajanud hääletamist. «Kalevipoeg» on meie ikoon, seda austavad kõik, kuigi tema lugejaid ei ole just rohkesti. Kreutzwald püüdis eeposes teha karskusepropagandatki, näitas, kuidas vägijook paneb sangari lollusi tegema, Saarepiigat vägistama ja tarkuseraamatut ära kinkima. Kreutzwaldi tänuväärsel pingutusel pole olnud Eestis suurt tolku, loodame, et prantslased hakkavad nüüd mõõdukamalt klaasi kergitama. Vaba auhind Teiseks tõlkepreemiaks on tõlge võõrkeelest eesti keelde. Siin reastusid teosed «Pegasos ja peegel» (Harald Rajametsa tõlkeantoloogia) 18, Willem Frederik Hermansi «Igavene uni» (hollandi keelest Kerti Tergem) 17, Marcel Prousti «Taasleitud aeg» (prantsuse keelest Tõnu Õnnepalu) 14, Margaret Atwoodi «Orüks ja Ruik» (inglise keelest Riina Jesmin) 14 ning Per Olov Enquisti «Ihuarsti visiit» (rootsi keelest Anu Saluäär) 12 punkti. Varasematel aastatel olevat ˛ürii olnud kimpus – näe, ilmus tähelepanuväärne teos, ainult et ei saa seda kuhugi auhinnalahtrisse paigutada. Sellise möödalaskmise vältimiseks asutati nn vabaauhind, mille määramiseks statuut ˛üriile mitte mingeid ettekirjutisi ei tee. Mingi osa ˛ürii vaidlustest kuluski vabaauhinna olemuse mõistmisele, leidus teoseid, mis tõsteti kord esseistikast siia lahtrisse ja siis jälle tagasi. Ometi oli otsus taas kaunis üksmeelne ning sügavalt kultuuriaustav – «Eesti kultuurilugu» (Ilmar Talve) 24, «Tragöödialeksikon» (Anne Lill) 21, ajakirja Vikerkaar inglise romantismi erinumber (8/2004, kokkuseadjaks, kommenteerijaks ja tõlkijaks Märt Väljataga) 15, «Hääletu alistumine» (Magnus Ilmjärv) 8 ning «Peaminister» (Edgar Savisaar) 7 punkti. Ei, ei olnud niru kirjandusaasta!
|
