Fahle maja näib meeldivat aina enamatele inimestele. Mis selle fenomen on? No fenomen on tegelikult kahesugune: ühtele meeldib ja teistele mitte. Ka linnavalitsuse planeerimisametis see mõnele meeldib, mõni arvab jällegi, et see on nagu sadul sea seljas.Eestis on kriitika olnud tõesti nii positiivne kui negatiive, ent väljast tulnud vastukaja on alati positiivne olnud? Reeglina on olnud küll jah. Eestis sai Fahle maja 2006. a-l kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemia. Kas välismaalt on ka enne nüüdset tunnustust tulnud? Sellest on küllalt palju pilte veebilehtedes ja ajakirjades ilmunud, aga me ise ei ole seda kuhugi konkursile esitanud. Praegusest nominatsioonist kuulsime ka lihtsalt meile saadetud teatest. Fahle on linnas päris märgiline ehitis. Kas selles on süüdi uuenduste lihtsus või on sealne vana lihtsalt nii tugev? Kooslus on see, mis töötab. Kui vana osa oleks rekonstrueeritud ilma pealeehituseta, siis ta ei oleks märgiliselt olnud nii oluline. Pigemini on ajastu märk ja tähis tänapäevast see, et tekib mingi kooslus. See pole uusehitis, vaid sümbioos. Ühelt poolt lihtne, teisalt on see roheline klaasosa tundliku graafilise iseloomuga. Mis olukorras oli Fahle maja enne seda, kui KOKO arhitektid selle kallal tööle asusid? Tselluloosivabrikus oli olukord masendav, ütleme. Kunstnikuhinge jaoks oli tegelikult rõõmustavgi. Seal tehti ju erinevaid filme, küllaltki õudses atmosfääris. Ise tegin seal kümme aastat tagasi pildiseeria, mida nimetasin «Purgatooriumiks» ehk puhastustule ruumideks. Täpselt nii see välja nägigi: tohutult auke, vana väsinud konstruktsioon, katust peal polnud. Enne ehituse algust elasid seal kodutud, kes püüdsid oma eluaset viimase hetkeni säilitada, nii et kui isegi ekskavaatorid sõid juba kusagil korrusebetooni, siis üks mees tõmbas endale turvalindi ümber ja püüdis ikka nurgas kössitada... Palju sellest vanast hõngust sinna järele on veel jäänud? Vana aurat üritasime ikkagi nii palju säilitada, kui meie ruumiprogramm lubas. Tselluloosivabriku keedumaja osas oli meie algne ja parim plaan, et korruste põrandad oleks olnud keedukatelde-kujuliselt klaasist. Arusaadavalt ei saanud seda teha, kuna see pole avalik hoone. Aga need jäljed endistest aegadest, mis oli võimalik jätta, jätsime kõik alles. Selles vabrikus ei olnud kahjuks enam tehnoloogilist sisseseadet ja seda mõnusat juugendlikult sepistatud metalli, mis seal oli veel kümme aastat tagasi olemas. Iseenesest oleks olnud seda tore eksponeerida. Eelmisel sügisel käisime näiteks KOKO arhitektuurireisil Essenis Saksamaal, kus on Ruhrgebietis sarnaseid tehaseid. Seal on aga vanad tööstushooned leidnud uue funktsiooni kogu oma tehnoloogilise sisseseadega sees, selle mõnusa ribu-räbuga. Šveitsi arhitektuurimuuseum põhjendas Fahle esitamist konkursile ka sellega, et sinna ümber tekib kena kaasaegne avalik ruum. Palju seda sinna tekkinud on? Varemalt oli see lihtsalt üks tükk tohutust tselluloosivabriku kompleksist. Praegu on tekkinud hoonesse erinevaid funktsioone, millest paljud veel ei tööta korralikult, aga need ootavad seda, et Fahle maja tagune sisetänava äär hakkaks toimima, tekiks toidukohad jms. Ning et areneks elu ka lennujaama-poolses küljes, kuhu praegu on linn teinud kvartali struktuurplaani. Ette on nähtud mingid linnalised struktuurid, mis peaksid kõik selle asja ka kokku toimima panema. Fahle maja on kõige selle nurgakivi, enne seda polnud mingisugust selget plaani, kuidas seal omavaheliste mahtude mõjud peaksid toimima. Kaugvaatelise objektina on Fahle näha linna tulijaile Tartu ja Peterburi maanteed pidi. Kas tuleviku arengutes jääb Fahle oma kvartalis ikka dominandiks? Jääb ikka, ja struktuurplaani tehes arvestati kõigi vaatekoridoridega, kust ta paistab. See on ka kultuuriväärtuste ameti jaoks oluline objekt, uued hooned arvestavad sellega, et nad ei kataks Fahle vaateid kinni. Enne ümberehitust oli see juba Tallinnas sisuliselt maamärk, nüüd on veel võimendunud maamärk. Kas Fahle juures jäi teil endal midagi tegemata ka, mida oleks soovinud? Jäi kindlasti, aga kui Priit Pärn räägib oma animatsioonidest, siis ta ütleb alati, et filmis realiseerub 40–50% sellest, mida sa oled ette kujutanud, mida oled mõttes filmiks läbi töötanud. Ma ütleks, et arhitektuuris on ka mingil määral sama lugu, et peas töötad detailselt asju läbi, alati mõtled mingite versioonide peale, mingite lihtsustuste peale. Kui nii keerulist objekti rekonstrueeritakse, siis tuleb teha tavalisest rohkem valikuid. Kui keeruline oli sellisesse kohati suisa akendeta hoonesse uut programmi istutada? Seal, kus pealeehituse all on lennujaama poolt kinnine fassaad, seal on korterid, mis vaatavad linna poole. Kompromiss, mis me kultuuriväärtuste ametiga tegime, oligi see, et samas fassaadiosas on aknad. Vastu tumma fassaadi on korterite sissepääsukoridor. See polnudki selle maja juures keerulisim, selleks olid hoopis praeguse restorani pealsed korrused. Seal on korrus juba sügav, aknast aknani on üle 30 meetri. Sinna valgust sisse tuua oli keeruline kunst. Kuidas Fahle välismaa analoogsete ehitiste kõrval esile kerkib? Hästi, sest rekonstruktsioone tehakse kahte moodi. Saksamaal Essenis on põhirõhk sellel, et muuta endine tööstus turismiatraktsiooniks. Tööstus on juba nostalgiline kategooria ja sa vaatad industriaalset keskkonda nagu muinasjutumaailma. See ei ole enam osa tänapäevasest elust. Sest tänapäevane elu on põllu peal valged kastid, milles toimetavad robotid. Teine variant on vana maja väga puhtaks klanida, mistõttu muutub see küllaltki identiteedivabaks. Ma arvan, et Fahle on hästi õnnestunud, sest algaines just tselluloosivabriku robustsuse läbi on väga võimas. Ja selle muudab võimsamaks just see, et seda kasutati Nõukogude ajal halvasti. See väsitas hoone kivimit ja muutis selle tegelikult vanemaks, kui see tegelikult on. Paemüürid pole vanemad kui 80 aastat, aga vaatad peale ja tundub, nagu oleksid kõvast vatti saanud. On ka mingi teine tunne, kui selline nominatsioon tuli? Ei, minul küll ei ole. Kotovi (Fahle maja teine arhitekt Raivo Kotov – toim) silmis korraks nägin, et säde sähvatas, aga see oli hetkeks. Kotov ajas pea paljaks, võib-olla see on sellega seotud. Intervjuu täisversiooni kuula Vikerraadios «Kultuurikaja» saates laupäeval kell 16.05 Fahle maja Tartu mnt 84a Arhitektid: Raivo Kotov, Andrus Kõresaar (KOKO arhitektid) Sisekujundus: Liis Lindvere, Raili Paling, Liisi Murula (KOKO arhitektid) Valmimisaasta: 2006 Krundi pind: 5378 m² Ehitusalune pind: 2568 m² Algne korruselisus: 8 Pealeehituse maht: 6 korrust Kortereid pealeehituses: 68 Korterite arv kokku: 134 1899. aastal võttis tselluloosivabriku üldjuhtimise üle Saksamaalt Tallinna elama asunud Emil Fahle, kelle järgi maja ka nime sai. 1926 valmis Erich Jacoby projekti järgi tselluloosivabrik Tartu mnt 84a. Nõukogude perioodil rajati täiendavalt tehasehooneid, mis praegu on kasutuses ladude, tagasihoidlike kontoripindadena või seisavad tühjalt. |
