«Lits. Libu. Son of a bitch. Loll. Situ ube. Situ persse. Sitapea. Putsi.» Põlva politsei vanemkonstaabel Pilvi Liivamägi tunneb end ilmselgelt ebamugavalt, kui ajakirjanikule neid sõnu oma paberitelt ette loeb. «Ahjaa. Pede oli ka veel.» Roppuste leksikon, mida Liivamägi tsiteerib, ei pärine radikaalsest šokinäidendist, vaid igapäevastest Eesti koolitundidest. Isegi nii väikeses kohas nagu Põlva on viimase kahe kuu jooksul politseisse jõudnud kuus juhtumit, kus meeleheitel õpetajad on tunnis ropendavate ja õpetajat või noorsootöötajat sõimavate laste asjus pöördunud korravalvurite poole.
«Ega te neid sõnu ometi lehte pane?» uurib Liivamägi. Muidugi on sõnad pehmelt öeldes ebatsensuursed. Ent trükime need siinkohal siiski erandkorras ära, et anda ka koolikaugetele lugejatele ettekujutus, mis õppetundides tegelikult toimub. Pahandused pelgalt tootsilike vallatuste pärast on ammu minevikku jäänud.
Koolist politseisse Õigupoolest on veel hästi, kui koolitund piirdub ropu sõimuga. Tallinna-lähedase Jüri gümnaasiumi kunstiõpetaja Meeli Malla läks möödunud kevadel appi naaberklassis tundi andnud eakale õpetajale, sest lapsed lärmasid nii kõvasti, et see kajas vastu kogu koolimajas. Klassiuksel tekkis tal sõnavahetus 14-aastase Veikoga. Malla soovitas poisil klassist välja minna, kui tund teda ei huvita, ja teisi õpilasi mitte segada. Poiss vastas valikuga artikli alguses toodud väljendeist. Noor õpetaja laksas peaaegu täismehest solvajale kõrvakiilu. Kooli direktsioon otsustas lisaks õpilasele anda politseisse ka õpetaja, ehkki viimane oli kõrvakiilu kahetsenud. See haridusvallas palju kahinat tekitanud samm tõi õpetajale Põhja ringkonnaprokuratuuri otsusega kaasa kohustuse teha eeloleval kevadel karistuseks 30 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd.
Õpetaja leiab, et tegelik süüdlane on hoopis kooli juhtkond, kes oli ilmselgelt probleemse õpilase jätnud pika aja jooksul karistamata ja tekitanud temas kõikelubatavuse tunde. Oma karistust peab ta täiendavaks signaaliks korda rikkuvatele õpilastele: ühtki keeldu enam karta ei tasu.
«Selle klassi töö oli juba aasta otsa võimatu, teised õpilased ei saanudki seal enam õppida. Oli kogunenud tugev seltskond, kes tegi, mis tahtis,» räägib Malla. «Sellel noormehel oli kirjas 18 kooli sisekorra eeskirja rikkumist. Ja õpetaja läheb rikkumist kirja panema ju ainult siis, kui lood on tõesti väga tõsised.»
Näiteks lasi poiss koos sõbraga klassi pulverisaatorist täis mingit süttivat ainet ja pani põlema. Seda juhtus kaks korda. Kooli direktor Maria Tiro sõnab, et noormeest on varem karistatud küll, kuid käskkirjadega. Nagu Malla juhtumist näha, need karistused poisile ei mõjunud. Direktori meelest ei tulnud siiski ka õpetaja ise korra hoidmisega toime. «Meil on tipptasemel pedagooge, väga häid õpetajaid, kelle tundides nende poistega distsipliiniprobleeme pole,» väidab ta. «Õpetajatelt on võetud kõik võimalused õpilase mõjutamiseks, last ei tohi isegi tunnist välja saata,» kõlab Malla seisukoht. «Käskkirjade ja alaealiste asjade komisjoni üle nad naeravad. Seda teavad kõik õpetajad, aga enamik ei julge sellest rääkida.» Võib arvata, et politseisse jõuavad tegelikest konfliktidest vaid väga vähesed. Malla endine kolleeg, emakeeleõpetaja Liina Vagula toob näiteks, kuidas kaks koolikorda demonstratiivselt eiranud poissi tedagi tundide ajal igasugustesse kohtadesse saatsid. «Ka mul soovitati politseisse avaldus kirjutada. Aga ma tahtsin tervelt koju jõuda. Tüübid olid minust pikemad, istusid tunnis, jalad laual, ja ütlesid: «Me teame, kus sa elad. Kui sina ei räägi, mis me siin teeme, siis me ei tee sulle midagi.»» Kodu soodustab Vagula meelest ei ole roppustes ja sõimus süüdi ainult õpilased ise. Talle tundub, et paljudes kodudes kuuluvad obstsöössused igapäeva sõnavarasse ning lapsed lihtsalt jäljendavad oma vanemaid. «Ühes teises koolis, kus ma tunde andsin, ütles viienda klassi poiss mulle «jobu». Kohtumisel tema emaga palusin ma poisil kirjeldada, mis juhtus. Poiss tunnistaski, et ütles mulle: Jobu, Down.» Ema kohkunud seepeale: «Poiss, kuidas sa räägid õpetajaga, ega sa kodus ei ole!» «Võib-olla nad, kodus suhtlevadki nii: kuule jobu, ulata mulle piima,» oletab Vagula. Mõistagi on ka Vagulat tunnis litsiks nimetatud. Ent direktsioon karistas käskkirjaga mitte rõvetsejat, vaid üht teist poissi, kes lihtsalt niisama korda rikkus. Põhjus: viimasel oli e-kooli süsteemis juba kirjas üks märkus, solvaja oli aga «puhas leht». «Meil on selline kord: algul suuline märkus, siis kirjalik, alles siis käskkiri,» õigustas direktor solvaja karistamata jätmist. Kolmas õpetaja kirjeldab juhtumit, kuidas ta palus 7. klassi poisil panna tunni ajal ära mobiiltelefon. «Ütlesin mitu korda, et pane ära. Nii kui telefoni võtma läksin, peitis ta selle ruttu ära. Ühel hetkel pani ta telefoni siiski lauale ja ma võtsin selle. Siis ta läks endast nii välja, lausa segaseks, hakkas teiste kotte puistama, minu sahtlites sorima.»
Poiss üritas õpetajalt telefoni käest kiskuda, kuid jõud ei hakanud peale. «Siis tegi ta minu sahtli lahti, sinna oli eelmisest õpetajast jäänud üks lauanuga,» kirjeldab pedagoog sündmuste edasist kulgu. «Võttis noa ja pani selle teise õpilase kõrile. Mina kirjutasin seletuskirja, kutsusin õppealajuhataja. Sinnapaika see jäigi, poisile ei tehtud midagi.»
Tulekul arestid Endise kooliõpetajana on Põlva vanemkonstaabel, noorsooküsimustega tegelev Pilvi Liivamägi palju mõelnud, miks on koolides kord mõne viimase aasta jooksul nii käest läinud, et küsimusi, mida varem klaariti õpetajate toas ja kohtumistel lapsevanematega, arutatakse nüüd politseis, prokuratuuris ja alaealiste asjade komisjonides.
«Vaadake, mis tuleb meile ajakirjandusest ja telest,» osutab ta meedia mõjule. «Neid sõnu räägitakse uudistes, need on filmides ja meelelahutusprogrammides. Ja sõnad jäävad meelde. Lapsed, sealhulgas tüdrukud, suhtlevad nende sõnadega rate.ee ja teiste portaalide vahendusel.» Seetõttu leiab Liivamägi, et vale oleks juhtumite taga näha õpetajate suutmatust distsipliini pidada. «Keegi ei taluks tunnist tundi sellist mõnitamist,» ütleb ta. «Pealegi tahavad ju teised lapsed ikkagi õppida. Aga kui klassis on lapsi, kes tegelevad sõimamise ja ropendamisega, kulub kogu aeg nende ohjeldamisele.»
Jaanuaris karistas Liivamägi 1200-kroonise rahatrahviga ühe Põlva-lähedase maakooli poissi, kes õpetajat ebatsensuurselt sõimas. Ta lubab, et ka iga teine sarnane juhtum, mis politseisse jõuab, saab tõendamise korral karistuse, eriti kui suupruukija ei ilmuta kahetsuse märke. Solvamist ja kaaskodanike häirimist keelavad igas omavalitsuses kehtivad heakorraeeskirjad. «Lisaks rahatrahvile on võimalik kohaldada aresti, vajadusel mõtlen seda ka määrata,» lubab Liivamägi. «Mõned õpetajad kahtlevad ja põevad, kas ikka maksab politseisse pöörduda. Ütlen neile, et see näitab nende tugevust. See on positiivne, sest korrarikkujate käes kannatavad ju ka teised lapsed.»
Et karistused mõjuvad, näitab Liivamäe sõnul ka tõsiasi, et ühtki pole edasi kaevatud. «Järelikult saavad oma süüst aru küll. Ka nende vanemad on öelnud, et poiss on pärast karistust palju rohkem trimmis.» Kas teate? Lapse löömine toob karistuse • 2005. aasta juunis lõi lastelaagri kasvataja jalaga vastu laagris viibinud koolilapse jalga. Tegu kvalifitseeriti kehalise väärkohtlemisena karistusseadustiku § 121 järgi. Kuna kasvataja kahetses tegu, kriminaalasi lõpetati. • 2006. aasta kevadel lõi lastekodukasvataja mitu korda kolmeaastast lastekodukasvandikku vastu tuharaid. Tegu kvalifitseeriti järjepideva kehalise väärkohtlemisena karistusseadustiku § 122 mõistes ning kasvatajat karistati kokkuleppemenetluse korras viiekuuse tingimisi karistusega. • 2005. aastal kasutas lastekodukasvataja korduvalt füüsilist vägivalda lastekodu noorema grupi kasvandike suhtes. Kord sidus ta nelja-aastase poisi jalgupidu lastevoodi külge, siis sidus käed kinni 1,5-aastasel lastekodukasvandikul. Samuti kasutas ta vägivalda 2-aastase ja 1,5-aastase lapse suhtes. Teod kvalifitseeriti kehalise väärkohtlemisena karistusseadustiku § 121 mõttes ning kasvatajat karistati kolmekuulise tingimisi vangistusega. Allikas: riigiprokuratuur
|
