Indoneesia üliõpilased protesteerivad Muhamedi kujutavate karikatuuride ja Lääne pealetungi vastu. Foto: AP/SCANPIX

Esitan hakatuseks lugejale küsimuse. Kujutage endale ette ühe trepikojaga mitmekorruselist kortermaja. Majas on kümme korterit. Oletame, et kõik majaelanikud on araablased. Küsimus: pärast mitmenda eestlase kolimist majja saab majast eesti maja? Ja nüüd vastupidi – pärast mitmenda araablase kolimist eestlaste majja muutub see araabia majaks?

Samal teemal: Õige õigus

Kusjuures polegi väga oluline, kus see maja asub. Vastust ma ette ei ütle, las igaühel jääda oma arvamus.

Ja nüüd ammu tuha all hõõgunud, aga aasta lõpus Prantsusmaal ning hiljuti Taanis lõkkele löönud vihkamise ja vägivallapurskest. Kusjuures erinevalt siiani väljaöeldust olen seisukohal, et asi ei ole pelgalt sõnavabaduses. Toimunu juured peituvad hoopis sügavamal ja puudutavad eri rasside ja kultuuride aastatuhandetega kujunenud väärtushinnanguid ja arusaamu.

Kindlasti on igal inimesel ja etnilisel ning religioossel rühmal võõrandamatu õigus oma tõekspidamiste järele. Nagu ka õigus kummardada oma jumalaid, austada oma esivanemaid ja kehtestada oma käitumisreeglid.

Sallivuse müüt

Aastatuhandeid levitati oma tõde ja õigust tule ja mõõgaga ka teistele rahvastele. Naabersuguharu pealiku ajude ärasöömine oli tavaks väga pikka aega. Kui nüüd mõelda, mis ikka oli see põhjus, miks lagunenud Jugoslaavias pikka aega üksteisega külg külje kõrval elanud rahvarühmad olude muutudes üksteist tapma ja vägistama hakkasid. Sealhulgas oma naabreid. Ja seda kõike 20. sajandi lõpul.

Põhjuseks oli, et ühele meeldis sinine ja teisele punane. Lahtiseletatult – kummalgi oli oma jumal ning surmapatt oli see, kui kellelgi teisel oli teine jumal.

Sallivusest on praegune maailm ilmselt sama kaugel kui paarsada aastat tagasi ristisõdade ajal. Ja ei ole eurooplased ehk õhtumaalased patust puhtad. Püha õigus teiseusuline maa sisse trampida tundus loomulik. Iseasi, kuivõrd selline kooseluvorm end ratsionaalsest küljest õigustas.

Aga ratsionaalsusega nagu ka loogikaga ei ole siinkohal palju peale hakata. Selles mõttes ei saa ma kuidagi nõustuda Francis Fukuyamaga, kes väitis, et ajalugu olevat lõppenud, sest liberaalne demokraatia on pöördumatult võitnud. Paistab, et ei ole.

Kuni Berliini müüri langemiseni oli maailm lõhenenud selges tasakaalus. Kummalgi poolel oli enam-vähem võrdne arv tuumarakette. Need olid kenasti vastase objektide peale välja sihitud ja kumbki pool oli sellest teadlik. Positiivne oli veel see, et ka rindejoon oli selgelt maha märgitud.

Ja lõpp, ehk kumb võidab, oli ette teada. Kuri ida oli lihtsalt heast läänest niipalju ebaefektiivsem, et teistsugust lõppu kui kommunismi kokkuvarisemine ei saanud olla. Majandus on karm asi ja totalitaarse käsumajanduse jõud rauges vähem kui sajandiga, mis on ajaloo mõistes kaduvväike periood.

Ida–lääne selgepiiriline vastuolu on asendunud palju hägusema rindejoonega. Väited rikka põhja ja vaese lõuna konfliktist on vaid osa seletusest.

Üleilmastumine on loonud sootuks uue keskkonna, kus kultuuride konfliktid toimivad üle riigipiiride. Rahvad on varemgi rännanud.

Kuid siis toimus see rohkem niimoodi, et ugrimugrilased võtsid lihtsalt ühel hetkel kätte ja kolisid Uuralitest ära. Tänapäeval segunevad rahvad ja kultuurid ning tõekspidamised migratsiooni kaudu ning oma tõe kuulutamine üle maailma on kommunikatsioonivahendite tõttu odav ja kiire.

Info levib

Sada aastat tagasi poleks araablased kunagi teada saanud, et kuskil Põhjalas keegi nende üle nalja heidab. Põhiliselt elati oma kodus, esivanemate kondid kirikaia taga maa sees, ja igaühel oli õigus oma orus nii tige olla, kui just parasjagu vaja. Tänapäeval paraku võtavad immigrandid võõrasse keskkonda sattudes oma tavad ja kombed kaasa. Kusjuures eri kultuurid ja religioonid on selles mõttes erineva määraga agressiivsed.

Pärast Prantsuse revolutsiooni on meie kultuuriruumis igal inimesel õigus oma individuaalsele arvamusele ja inimene ise on väärtustatud. Ka ühe inimese surm on tragöödia. Enamikus riikides maksab üksikindiviid kahjuks vähe. Enesetaputerroristid teavad juba ette, et nende järeltulijate elu on kindlustatud ja nende nimed ning näopildid sööbivad inimeste mällu kui kangelaste omad.

Pärast 11. septembrit 2001 sündis maailmas tuhandeid Osamasid. Ja pole õige süüdistada ainult fundamentaliste. Nad ei saaks tegutseda, kui neid ei tolereeriks kogu ühiskond. Tänavatel juubeldasid miljonid araablased ja lapsele panid Osama nimeks mitte ainult äärmuslikud ekstremistid.

Et selge rindejoon puudub, on pool häda. Suurem häda on see, et võitjat selles sõjas on raske prognoosida. Kommunism kukkus kokku selle tõttu, et selle kants Nõukogude Liit ei olnud võimeline president Reagani algatatud tähesõdasid järele tegema. Lihtsalt (majanduslik) jaks sai enne otsa. Samal ajal ei ole väga kallis toppida seljakott lõhkeainet täis ja osta metroopilet Londonis või Madridis. Veidi kallim on koolitada välja paar pilooti ja osta neile lennupilet.

Seepärast pole võitlus ülemaailmse terrorismiga võidetav pelgalt põhjusel, et rikkal põhjal on rohkem raha ja efektiivsem majandus.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.7