Teadagi, millega Merle Palmiste laineid lööb. Ta mängib Eesti esimeses erootikafilmis, kuulutas hiljuti ajakirjandus.
Aga vaevalt teab enamik midagi sellest, et samal ajal õpib 33-aastane Palmiste hullu Pepa rolli Bulgaaria näitekirjaniku Hristo Boichevi tükis «Polkovnik-lind». Kuid keda see huvitab – siin pole ju midagi meeliköitvat.
Nii ongi Palmistel, kes paelus kümnendi eest eestlaste pilke valges maikas sütt loopiva vagunisaatjana raudtee-reklaamis ning vuhvana «Salmonite»-seriaalis, tegelikult kaks palet. Üks on masside teadvusse kinnistunud pehmelt öeldes kergemeelse glamuuritsejana, aga teine näib sootuks kõvemast puust.

Mis on need teemad, millest te mingil juhul rääkida ei taha?

Igast teemast võib kuidagi rääkida. Oleneb, mida ja kuidas küsida.

Millisena te ise enda arust paistate tavalisele eesti inimesele, kes on teid näinud laval, filmides, seriaalides ja reklaamides?

Ma arvan, et tavaline inimene seostabki näitlejat tema rollidega.

Ometi, kui käite tänaval, tunnete ilmselt väga hästi, kuidas inimesed teile järele vaatavad?

Võib-olla lauljad müüvad oma imidžit, aga näitlejatega on teistmoodi: täna mängin hullu, homme mõrvarit, siis võib-olla naispreestrit.
Kui loen netikommentaare, et «aura ära!» jne, siis need ei lähe mulle absoluutselt hinge. Minuga on vastupidi. Kui tänaval tuleb keegi juurde ja tänab rolli eest, või kui lähen kuskile sööma ja öeldakse, et ärge makske arvet, te olete minu lemmiknäitleja – vot siis on mul piinlik. Hea meel on, aga piinlik samuti.
Sest mul on ju lihtne: hea materjal antakse kätte, sõnad on ette kirjutatud – aupaiste tuleb läbi teiste tehtud asjade.
Näitlejat seostatakse ikka tema meeldejäävate rollidega, ja meelde jäävad just kõmu ja vastukaja tekitanud rollid?
Mäletan küll neid ütlemisi, et Merle Palmiste on nii loll, sest vaata, kui loll ta on «Kirgedes». Ja poemüüjad on öelnud, et issand, kui loll ta on (naerab südamest). Aga see on näitlejale pigem kompliment, kui teda niiviisi rollidega samastatakse.

Mis on kõige valusam ütlemine, mis on te kõrvu jõudnud?

Ega eesti inimene tule otse ütlema.

Aga mis on kaude teie kõrvu ulatunud?

Ikka see üldarvamus, et ta elab meeste kulul ja on loll. Aga ma ei sõltu rahva arvamisest. Oleks ma poliitik, sest sind muidu ei valita, kui rahvamassi taga ei ole – kuid ma ei ole!

Kui inimestelt küsida, mida nad arvavad Merle Palmistest, siis võib esimese asjana kuulda, et ta jätab kohati nii-öelda l-tähelise naise mulje.

Aga miks?

Viimati andis sellele hoogu Õhtuleht, mis kuulutas esiküljel, et Palmiste mängib seksfilmis.
Erootikafilmis, aga see mõjus nagu… nagu mängiksin mingis pornofilmis. Mingis pornofilmis ma ei mängi. Mul on kehadublant. Minul on seal filmis rohkem riideid seljas kui rannas.

Kerglaste elukommetega naisi olete korduvalt mänginud…

…aga mul on igasugu teisi rolle ka olnud. Praegu mängin tükki, kus olen hull, käin ketsides ja väljaveninud kampsunis.

Te olete kollases ajakirjanduses tihe esineja.

Julia Robertsist ja Nicole Kidmanist kirjutatakse näiteks palju rohkem.

On vähenenud esinemiste arv märk millestki?

See oli algul huvitavam. Kui Kroonika ilmuma hakkas, oli põnev lugeda, kuidas inimesed räägivad oma eraelust, sest meil ei olnud sellist ajakirja varem olnud. See on minu jaoks meelelahutus.

Ja teie otsustasite ka oma elust rääkida.

Eks ma midagi ikka rääkisin.

Nautisite seda?

Kindlasti. Aga see ei ole üldse halb, kui Kroonikale intervjuu annad. Lahe on see, kui suudad anda Kroonikale ning ka Akadeemias midagi rääkida.
Mitte nii, et mina räägin ainult Akadeemiale ja Kroonikale mitte iial!

Kas Kroonika on teile rohkem kahju või kasu toonud?

Kasu.

Millist?

Arvan, et isegi mingeid tööpakkumisi olen tänu sellele saanud. Ostan palju välismaa naisteajakirju ja seal on pidevalt samad inimesed kaane peal.
Näiteks Catherine Zeta-Jones, kes räägib ühes ajakirjas, kui tore oli, et ta Michaeliga tuttavaks sai, ja teises, kuidas Michaelile nii meeldib, et ta rasedaks jäi – ja siis natuke filmist ka. Arvan, et paljus seepärast ta saigi Oscari.

Olete te näitlejana nõus tegema kõike?

No näiteks selles uues filmis ma ei võta end paljaks. Leidsin, et see on mõttetu, sest minu karakterile ei anna see midagi juurde. Ja ma ei taha olla lühifilmis paljas. Sest siis ei vaadata rolli, vaid ainult seda, et olen paljas.

Teine asi, mis teie kohta öeldakse, on see, et olete ekstraglamuurne.

Tänan komplimendi eest.

Miks te tahate olla glamuurne?

Minu jaoks ei ole glamuur litrid ja suleboad, vaid lai joon, stiil, põgenemine argipäevast. Lähed metsa ja võtad seljakotist kristallpokaalid ja jood Dom Perignon’i. Glamuuris peab alati olema enesekindlust ja eneseirooniat, muidu kukub välja lihtsalt kitsh.
Mulle meeldivad seelikud ja kõrged kontsad. Mulle ei meeldi teksapüksid.

Kas tunnete end teistest ilusama ja paremana?

Oma mehe silmis küll.

Teie kasukas – ma ei tea, mis loom see on –, on küll uhke.

Tuhkur. Aga see on investeering. Ma olen käinud sellega varsti kümme aastat ja loodan, et käin kümme veel – kas see on siis õudne luksus? Sa ei pea seda viima keemilisse puhastusse, ta ei kortsu, ei ole sellega palav ega külm. Aga oleks ma ostnud mantli, oleks neid ostnud selle aja jooksul juba kolm-neli-viis.

Nüüd näite pugevat selle väite taha, et te ei ole nii rikas, et osta odavaid asju.

Arvan, et iga naine tahaks kasukat. Näidake mulle mõnda, kes viskaks naaritsa nurka ja ütleks, et tahab käia jopega.

Kui palju teil kingi on, nagu näiteks Filipiinide omaaegse valitseja naisel Imelda Marcosel või kohalikul poliitikul Evelyn Sepal?

Kui palju Evelyn Sepal on?

Minu teada üle 15.

Ei, mul on rohkem. Ma ei ole lugenud, see on ükskõik. Minu töös läheb kingi ka pidevalt vaja, olgu teatris, õhtuid juhtides või teles.
Aga mulle meeldivad saapad. Vanaema rääkis, et mu vanavanavanaisa oli saksa ratsaohvitser. Olen mõelnud, et kas see tuleb sealt (naerab).

Tuttavate väitel pole te kogu aeg glamuuritseja olnud. Lavakooli päevil olite üksjagu tagasihoidlikum.

Aga siis ei olnud müügil selliseid asju nagu praegu.

Kuid hing ihaldas neid?

Eks muidugi sai sirvitud välismaa katalooge. Pea hakkas valutama, kui jõudsid kataloogi lõppu, mööblini. Samas oli see nii alandav: kurat, ma ei saa isegi banaani süüa. Ma ei oska öelda, kas hing ihaldas midagi. Kui sa ei ole midagi saanud ega proovinud, siis hing ei oskagi ihaldada.

Kas arvate, et inimesed usuvad teid, kui loevad, et tarve ilus välja näha on loomulik ja normaalne?

Muidugi on normaalne. Ilu on suhteline mõiste, aga ma arvan, et iga naine tahab ilus olla. Kes väidab vastupidist, need tahavad veel kõige rohkem. Aga ju ma olen edev ka.
Paljud ütlevad, et mul on venelase maitse. Kaldun jah vist sinnakanti. Kujutan ette, et Moskvas ei imestaks keegi, et mul on sellised riided.

Esinete selle nädala Kroonikas šoppamise rubriigis. Kas teate, mis juhtus selle rubriigi eelmise kangelanna Karmel Eikneriga?

Ei tea. Mis seal juhtus? Sattus «Ärapanijasse»?

Jah. Mart Juur ja Peeter Oja mõnitasid teda suure mõnuga.

Minu arvates on Kroonika pereajakiri, ja hakata seal rääkima, kui palju maksab mingi kleit, sukkpüksid või rinnahoidja, on labane. See oleks sama, kui helistataks vähihaiglast, et Merle Palmiste, teil on punased põsed, te olete terve priske tugev tüdruk – tulge rääkige meie haigetele oma tervisliku elu saladusi! Ja vat ma siis räägiks või…

Kas te ei karda «Ärapanijasse» sattuda?

Mis siis! Vabalt. Pangu aga! Mul ei juhtu sellest midagi, arvan. Nalja võib igasuguste asjadega teha. Nüüd jookseb ju seriaal «Mulla all». Matustel võib ka kõvasti nalja saada.
Mul on huumorimeelt, vähemalt iseenda suhtes. Teiste üle irvitame ju kõik. Ma ei võta ennast üleliia tõsiselt, ma ei põe. Et minu kuvand? Kama kaks!
Mulle näib, et kõige rohkem ilgutakse presidendipaari üle. Olete näinud neid nutetud silmadega ringi käimas?

Mõned oletavad, et just Alex Lepajõe muutis teid suurilmadaamiks.

Ei muutnud. Lihtsalt sel ajal, kui hakkasime koos elama, tuli välja ka Kroonika, ja inimestele tundus ilmselt niimoodi.

Praegu elate ärimees Aivar Hundiga, aga te ei ole elus kordagi abielus olnud.

Ei ole jah.

Miks?

Ei oska öelda. Kooselu on minu jaoks ka ilma paberita abielu. (Mõtleb.) Ma ei ole materiaalne inimene. Mul ei ole ühtki materiaalset asja, mille järele ma tormaks, kui maja läheks põlema. Ainsad oleks fotod, kus on püütud jäädvustada mõned hetked, mis elus enam ei kordu. Kui ma viimati kolisin, võtsin kaasa vaid raamatud, riided ja lapse asjad. Ei ühtegi nuga ega kahvlit.
Nii iseseisev, nagu praegu olen, ei ole ma elu sees olnud.

Aga ikkagi, on teil midagi paberi vastu?

Ma kipun paberid lihtsalt ära kaotama.
Aga ma abiellun, olen täitsa kindel. Kas see aasta või järgmine.

Missugune on tegelik Merle Palmiste?

Arvan, et mul on hästi palju halbu omadusi.
Aga kaks head omadust ka: ma tahan ja julgen enda üle naerda, ja oskan saladusi pidada.
Eks me kõik saame elus haiget, aga vahe on selles, kas tulla küla keskele ja seda kõigile kuulutada, või lakkuda haavad kodus üle ja tulla siis sirge seljaga külla tagasi. Ma püüan optimistlik olla, võib olla sellest on tulnud ka mulje, et tal on kogu aeg kerge ja vahva, ta ei võta midagi tõsiselt.

Kas oskus enda üle naerda võib olla kaitse elu nükete vastu?

Öeldakse, et tugev on see, kes midagi ei tunne, läheb läbi elu nagu tank. Nõrk ja tundlik on see, kes võtab kõike hinge. Aga on ju ka variant, et oled tundlik, aga tugev. Mulle ei meeldi inimesed, kes vinguvad ja teiste õla najal nutavad. Sest tegelikult ei saa sind keegi aidata peale iseenda. Ükski asi, mis elus juhtub, ei saa sulle rohkem haiget teha, kui see, mida ja kuidas sa sellest mõtled.

Kas elu, mida praegu elate, on selline, mida lavakooli aegu ette kujutasite?

Keskkooli aegu tahtsin näitlejaks saada. Näitleja ma olen. Laps mul on. Mees mul on. Kõik on olemas.
On naisi, kes ütlevad, et mulle on elus kõige tähtsam mees. On naisi, kes ütlevad, et laps. Mina ei saa sellist küsimust esitadagi. See teebki elu raskeks, et armastus lapse vastu ja armastus mehe vastu ning töö – mul on neid kõiki vaja. Selge see, et mingil eluperioodil alati keegi neist kannatab. Aga nii kui üks lüli kolmest ära kukub, olen rahulolematu ja põen.

Kuidas te tütrega toime tulete, kui hommikul on proovid ja õhtul hilise ajani etendused?

Ma ei ole selline ema, kes tõuseb hommikul kell kuus, paneb mummulise põlle ette ja võtab soojad pirukad ahjust välja ning õhtul kell viis tõmbab jälle mummulised kardinad ette.
Ta on hästi iseseisev. Mina nii iseseisev ei olnud. Ta läheb ise kooli ja tuleb ise koju, käib ise poes, kuigi on 7-aastane.

Kas oma lapsele sooviksite samasugust elukäiku, nagu teil on olnud?

Miks mitte. See on raske, aga huvitav. Eks iga ema tahab, et tema lapsel oleks kergem, ilusam, rikkam elu kui tal endal oli/ on. Aga minu soov on, et ta leiaks elus üles selle «oma» asja. Ja kui tal selle peale veel annet ka oleks.

Mainisite, et teil on palju halbu omadusi. Mida parandada tahaksite?

Ma olen nii vana, et siin ei paranda enam midagi. Peaks pöialt hoidma, et puudused ei süveneks. (Naerab.) Inimene harjub igasuguste asjadega, isegi oma puudustega. Kurjaks ja tigedaks ei tohi muutuda.

Selle laval või ekraanil teenitud aupaiste järgi, nagu me vestlus algas, teid teatakse ja tuntaksegi. Aga kuidas peaks teid kultuurilugu mäletama jääma?

See on suur asi, kui inimesed sind üldse mäletavad, kui nad üldse nime ja ameti kokku viivad. Inimesed ei pea mind mäletama, absoluutselt ei pea! Aga muidugi on tore, kui oled suutnud kellelegi midagi pakkuda, nii et see jääb emotsionaalsesse mällu.

--------------------------------------------------------------

Mida arvavad sapised netikommentaatorid Merle Palmistest?

• Ilus ja loll on see Merle, peale taguotsa värgi muud ei oskagi. Ega tal annet kah kuskilt paista, selleks ainult kõlbabki.
• Palmiste on nii väga venelase nägu.
• Minule Palmiste kohe üldse peale ei lähe. Ilu on muidugi vaataja silmades, minu omad Palmistes aga seda ei näe. Väga odav naine pealekauba.
• Nägin teda vist pühapäevahommikustes saadetes saatejuhina ja see oli mage, labane eneseimetleja, niisugune mulje jäi.
• Merle ei oska kahjuks küll ühtegi teist osa usutavalt mängida kui litsi. Kõik ta senised tuntumad tegelaskujud on alati olnud mingid linnu tüüpi logelejad.
• Merle, mängi parem kedagi asjalikku, näiteks Ene Ergmad tema teadlaseteel.
Mida vastab Palmiste kommentaatoreile?
Nojah… Mulle meeldib, et need kommentaarid on anonüümsed, sest tagasihoidlik eesti inimene tunneb ennast julgelt, vabalt, vaimukalt, saab oma arvamust avaldada ja asjad paika panna. Oleks internetikommentaarid nimedega, oleksin kindel, et inimesed ei julgeks igasugust jura suust välja ajada.
Aga see on nagu keskajal, kui kividega loobiti. Kuid miks ka mitte: usun, et paljudel hakkab pärast seda loopimist kergem. Peksab võib-olla naist või last kodus vähem tänu sellele.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.95