Kui Päivu Kull presidendilt aumärgi kätte saab, annab ta vastu kutse endaloodud muuseumi «KGB kongid»

Samal teemal: Noormees tegutses pärast sõda Võrumaa metsavendade sidemehena

Kirjutamise päev on 1950. aasta novembri lõpus, nädal pärast seda, kui kongiuks oli sulgenud tema jaoks vabaduse. Veel ei teadnud Kull, et kongile järgneb vangimaja ja siis Siber.

Kuid üle ootuste heaks nimetas noormees seda elu Tartus Riia tänaval NKVD kongis: päeval ei lubatud magada, öösel olid ülekuulamised, kus uurijad võtsid appi peksu. Paberitükkidest tehti kunstsilmad - üks sai kambris magada, teised kõigutasid demonstratiivselt jalgu ja luugi vahelt piiluv valvur sai petetud. Kirja kirjutamise ajal tõmbas Kull iga päev salli sõlme, iga kinnioldud päeva eest ühe.

KGB-muuseumi looja

Kull oli tollal Tartu 6. keskkooli abiturient, 1949. aasta Eesti meister riistvõimlemises, lööginumbriks rööbaspuuharjutus. «Kasv sobis.» Käis isegi Venemaal võistlemas, aga seal ei saanud auhinnalaua ligigi - armeenlased ja teised olid sellised jõujuurikad.

Õppimine polnud esiplaanil, hindeid sai igasuguseid, aga istuma ka ei jäänud.

Kui NKVD ohvitser talle 1950. aasta novembriõhtul koju järele tuli, jäi see elu maha. Maha jäid pruut ja tulevikuplaanid.

«Siit sa, poiss, koju ei lähe,» ütles NKVD-lane, kui kurikuulsa Tartu halli maja ukse Kulli selja taga sulges.

Tänavu 23. veebruaril sõidab ehitajaametist pensionile jäänud 72-aastane Kull Tallinna, et võtta president Arnold Rüütlilt vastu Punase Risti teenetemärk. Ikka sellesama halli maja eest. Kullil on Rüütlile ka midagi anda - kutse tema enda eestvõttel Tartus loodud muuseumisse «KGB kongid».

Kongi pandi Kull, sest ta oli kümnendas klassis liitunud noorte põrandaaluse organisatsiooniga Sini-Must-Valge. 1949. aasta oktoobripühadeks lasid neli selle organisatsiooni liiget õhku Raadile püstitatud punaarmeelaste mälestussamba. NKVD-l ei õnnestunud õhkijaid tabada ning paar päeva hiljem asendati häbistatud sammas puust koopiaga.

Tegusid polnudki

Noorukid levitasid tänavail lendlehti, mõnedel poistel olid relvad.

Kull ausammast ei õhkinud ja lendlehti ei levitanud. «Ega mul tegusid olnudki eriti,» räägib ta enda pisut üle aasta kestnud kuulumisest salaorganisatsiooni. Kinnikukkumine oli massiline, paari kuuga sattus halli maja keldritesse 36 noort.

Oht oli juba enne teada. «Pingid hakkasid tühjaks jääma, palju poisse oli arreteeritud. Eks noorte asi, nimekirjad jäid kuskile laokile. Äraandjaid meie hulgas ei olnud.»

Erilist topeltmängu mängis 6. keskkooli komsomolisekretär Tõnis Jõgiaas, kes oli samas üks Sini-Must-Valge eestvedajaid.

Viis kuud istus Kull halli maja keldris, viis kuud Tartu vanglas. Edasi viis sõit Siberisse ja Päivu Kullist sai sunnitööline number 940-P. Koletu külm, nälg ja ei vähimatki lootust vabadusse saada.

Just enne 1956. aasta amnestiat on tehtud esimene Siberi-foto - Kullil on seljas jalarättidest õmmeldud päevasärk.

Rüütli juurde minekuks kavatseb osta uue sinimustvalge lipsu.

Vabadusvõitlejate organisatsioon on lubanud maksta veidi toetust, sellest peaks lipsu tarbeks jätkuma.

Kuid noorena sundkorras ettevõetud Siberi-sõitu soovitaks Kull praegu igale noorele.

«Üks aasta võiks kuuluda keskhariduse juurde,» leiab ta. «Paneb mõtlema, miks sa koolis nii ei õppinud või miks ma keeli ei õppinud. Töö muidugi ka.»

Kuid aastast peaks ka piisama.

President autasustab Eesti iseseisvuspäeva puhul seitset ammust vabadusvõitlejat

Aime Espenberg - õpilasvabadusvõitleja, ajaloo talletaja, Eesti Punase Risti IV klassi aumärk

Valev Kaska - õpilasvabadusvõitleja, Eesti Punase Risti IV klassi aumärk

Päivu Kull - õpilasvabadusvõitleja, ajaloo talletaja, Eesti Punase Risti IV klassi aumärk

Juhan Lumiste - õpilasvabadusvõitleja, Eesti Punase Risti IV klassi aumärk

Mango Daniel - õpilasvabadusvõitleja, Eesti Punase Risti V klassi aumärk

Johannes Kivimäe - õpilasvabadusvõitleja, Eesti Punase Risti V klassi aumärk

Lea Rebane - õpilasvabadusvõitleja, Eesti Punase Risti V klassi aumärk

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.27