Doktor Indrek Alas (vasakult) õmbles autoavariis kannatanud nelja-aastast Safitrit, teda assisteerisid õde Kaire Piiritalo, õde Illimar Sibul ja arst Jaak Talving.

Ent 26. detsembri surmalainetes ametlikul hinnangul ligi 40 000 inimest kaotanud ja rüüstatud linnas valitsevad palju suuremad ohud kui tüütud putukad. «Kodus kartsime sääskede lausrünnakut, aga need ei anna tooni,» lausus meedikute rühma juht doktor Jaak Talving.

Teadmata arv põgenikke

Üllatavalt stoilise hoiaku on oma esimesele ametlikule päästemissioonile saabunud viisteist eestlast võtnud ka maavärinavõngete talumisel. «See on igaöine asi,» nentis logistik Peeter Eylandt.

Esimese öise maavärina ajal jooksid paar nõrgema närvikavaga isikut siiski ehmunult hoovile. Hoolimata isegi kuni kuuemagnituudisest maavärinast pole midagi hullu juhtunud. «Haiglahoones kardaks, aga siin küll mitte,» ütles õde Monika Karro Fakinahi haigla kõrval asuvas ühekorruselises majas välivoodis une ootel raamatut lugedes.

Võib-olla kõige valjemalt hoiatatakse võimaliku epideemialaine eest. Hädaabi korraldajatel ÜROst pole täpset ülevaadet, kui palju inimesi on põgenikelaagrites. Nende päästmiseks on kogutud miljoneid dollareid, aga puhta vee, toidu ja ravimite transportimine on paljudesse kohtadesse raskendatud.

Acehi piirkonnas on registreeritudki esimene malaariajuhtum. Kaasmaalased alustasid kodus malaariavastaste tablettide neelamist ja jätkasid siin. Epideemia puhkemise oht on jäänud esialgu teoreetiliseks.

Läbi sõrmede pole võimalik vaadata ka Acehi piirkonnas ligi 30 aastat väldanud kohalike vabadusvõitlejate ja Indoneesia armee relvakonfliktile. See on ajutiselt vaibunud, ometi annavad nii sissid kui sõdurid oma olemasolust märku. Separatistid sõidavad linnas ringi ja lehvitavad oma lippu.

Üks politseinik tuli operatsioonilauale, püstol kaasas, ütles doktor Illimar Sults. Jaak Talvingu sõnul on relvad kahe leeri pikaajalist vastasseisu arvestades tavakultuuri osa. Ühel öösel oli eestlaste peatuspaiga lähedal politseiülema maja juures püsse paugutatud. Linnast väljasõit pole keelatud, kuid turvamees soovitatakse kaasa võtta.

Surm igapäevaelu osa

Fakinahi haigla, kus eestlased töötavad kõrvuti austraallaste ja Indoneesia arstidega, suletakse kell kaheksa. Eestlased lukustavad oma varjualusesse viiva värava.

Surm on saanud Acehi elanikele igapäevaelu vältimatuks osaks. Teadmata hulk hukkunuid lebab endiselt rusude all. Banda Acehist mööda Sumatra saare läänerannikut lõuna suunas sõites on mitu küla maamunalt pühitud.

«Siin on üks ühishaud,» osutas päästemeeskonna juht Mart Haljaste korvpalliplatsi-suurusele maatükile. Möödavuravad rollerijuhid hoidsid haisu tõttu käega ninast kinni.

Fakinahi haiglas on teise ilma läinud tosin tsunamiohvrit, peamiselt kaugele arenenud teetanuse tõttu.

Üks noor ägeda ajuverejooksu all kannatav naine toodi viimasel tunnil abi paluma. Hilja. Temaga koos olnud kaks vanemat naist lugesid koraanist palveid ja saatsid lähedase Allahi soovil viimsele teekonnale.

«Haigega tuleb alati kaasa mitu sugulast ja sõpra,» lausus doktor Sults. «Keegi ei tekita paanikat. Inimesed on tänulikud, kui saame kannatusi leevendada. Tundub, et usk aitab neil lähedase surma loomuliku asjana vastu võtta.»

Eesti arstid kindlustavad erakorralise meditsiiniabi. Austraalia ametikaaslased viivad läbi lõikusi. Haiglaravile jääjate eest hoolitsevad Indoneesia eri paigust saabunud meedikud.

«Vajadus meedikute järele on väga suur, sest väidetavalt said Banda Acehi 300 arstist pooled hukka ja siiani on end registreerinud vaid seitseteist,» ütles doktor Talving.

Alguses tekkis eestlastel haigetest arusaamisega raskusi. Viimasel paaril päeval on olnud neile keegi kohaliku keele oskaja abiks. Püsitõlk on meditsiinikooli tudeng, samuti abistab Medanis ligi tuhandele inimesele tööd andev kapitalist, kes tuli koos tütrega vabatahtlikuna appi.

Ihupesu lausvihmas

«Võõral maal ja kultuuriruumis, harjumatus kliimas ja ajavööndis töötamine avaldab kindlasti mõju. Aga oleme missiooni algusest kulunud kümne päevaga saanud tunduvalt haritumaks,» hindas Talving tööpinget.

Ta lisas, et arvestada tuleb ka partneritega teisest maailmajaost. «Austraallased on nagu vanemad vennad, kes tunnevad siinseid olusid ja viirushaigusi paremini,» lausus ta.

Poole seitsme paiku õhtul kutsus peakokaks kutsutav logistik Avo Kiik sööma. Toidumoon ja joogivesi on kodunt kaasas, linnast ostetakse puuvilju. Eriti maitseb põhjamaalasele pehmeokkalise kestaga rambutan, tennisepallist natuke väiksem tsitrus, mis maksab sada korda vähem kui Tallinnas Stockmanni kaubamajas.

Kodus valmistusid eestlased püstitama välihospidali, aga telgid on jäänudki kasutamata. «Elame imekaunis hotellilaadses laagris,» lausus doktor Talving.

Eile jäi siiski üks sooduspakkumine tulemata: vihmahoog jäi üürikeseks ja nõrgaks ning laussajus pesemine ära. Eelmise päeva vihmadest on suurde lastevanni kogunenud aga piisavalt palju vett, et mustade jalgadega ei pea voodisse minema.

«Puhtuse ja sanitaarolude eest oleme tõsiselt hoolitsenud,» lausus Eylandt ja juhatas Postimehe reporteri territooriumi võib-olla kõige tähtsamasse rajatisse, kollase telgi all olevasse välikäimlasse. «Näitan sulle, kuidas seda tuleb tühjendada, et sa edaspidi üksi hakkama saaksid,» ütles ta.

Mart Haljaste soovitas tögamisega kohaneda. «Meie oleme kolmel välisõppusel üksteise valuläve tundma õppinud ja teame, kus on kellegi taluvuspiir,» lisas õde Anu Raisma naerdes.

Tsunamiohvrid

India ookeani äärseid riike 26. detsembril laastanud maavärina ja selle põhjustatud hiidlainete ohvrite arv ületas 160 000 piiri.

Hukkunuid / Kadunuid

Indoneesia 110 229/

> 12 100

Sri Lanka 30 893/

> 6038

India 16 383*

Tai 5313 / 3254

Maldiivid 82 / 26

Malaisia 68

Myanmar 59

Bangladesh 2

Somaalia 298

Tansaania 10

Kenya 1

Hukkunuid kokku: 163 338

* sisaldab ka 5711 teadmata kadunut, kellest enamikku peetakse hukkunuks

Allikas: BNS

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5