Ärge arvake, et postkast ainuüksi ainelise kultuuri tunnismärk on. Tegelikult ütleb ta väga palju ka inimeste kohta, kes need on üles riputanud.
Võtkem või sellinegi paralleel. Keskmine Eesti postkast on luitunud ja tähelepandamatu, halli karva ja hirmus praktiline.
Kas ei meenuta see eestlase arhetüüpi? Seda tuimavõitu inimeselooma, keda Andrus Kivirähk on võrrelnud lepavõsaga - mitte eriti pretensioonika, kuid seda püsivamana.
Andres Tarto on pildistanud postkaste kolm ja pool aastat. Täna Raevangla fotokeldris Lee avatav näitus «Kast ja post ehk Eesti postkast» kujutab endast vahekokkuvõtet sellele, mida noor harrastuspiltnik nimetab postkastide portreteerimiseks.
Mida kõike nendelt piltidelt ei leia. Keegi on postkastiks kohandanud vana plastmasskanistri, teine aga üritanud viljeleda rahvuslikku disaini - aluseks kunagise rahvusjoogi Mehukatti pudel. Siiski on tegemist pigem eranditega.
Eestlasele ei ole postkast olnud asi, mille abil üleaedsest erineda. «Nii nagu poes on meil vähe kirjusid riideid, pole ka kirjusid postkaste,» ütleb Tarto.
2000. aasta suvel sattus ta Rakverre, Pikale tänavale jalutama. Mehe tähelepanu pälvisid vanad roostes postkastid, mis püsisid aluse küljes vaid ühe naelaga.
Vaatamata luitunud väljanägemisele tundus neis olevat iseloomu - nad jutustasid ajast, mil paljut tehti veel käsitsi, vastavalt omaniku äranägemisele. «Mõistsin, et õige varsti kaovad need igaveseks, asendudes ilmetute europostkastidega,» tõdeb ta.
Nähtu ajendas Tartot laiemalt ringi vaatama. Talle meenusid nn drainspottijad, kes pildistavad üht veidrat ja igapäevast eset meie ümber - kanalisatsiooniluuke, tuues sellega välja nende argise «poeetika».
Postkast oli midagi veel enamat - mitte ainult praktiline asjake, vaid ese, mis annab tunnistust muutuvast ajast ja inimesest selles ajas.
«Pidasin vajalikuks seda protsessi ajaloo tarbeks jäädvustada, ka selles mõttes, et füüsiline postkast on üha rohkem marginaliseerumas - asemele astub virtuaalne,» räägib kirjakastipiltide autor.
Oma retkedel on Tarto tähele pannud iseäralikku tendentsi. Mida vanem, ilusam ja omanäolisem on postkast, seda rohkem kipub omanik kinnitama, et see tuleb kiiremas korras välja vahetada ja poest uus osta.
«Eks see ole arenguriigi valu ja vaev, inimesed püüavad vabatahtlikult teistega sarnaneda, viskavad minema vana ja omapärase, eelistades tira˛eeritud asja.» Tiskres ja mõnes teises uhkes elurajoonis vanas hääs mõttes postkaste enam polegi - on vaid kitsad pilud seina sees, mida mööduja ei märka.
Kokku ulatub Tarto üles pildistatud postkastide hulk 160ni. «Olid ajad, mil ma tundsin jõuetust, et neid on nii palju - kõiki lihtsalt ei jõua,» jutustab ta. «Aja jooksul on mul aga tekkinud kerge kretinism - iga postkasti juures enam naljalt seisma ei jää. Loeb kasti omapära, keskkond, kuhu üks või teine postkast asetub.»
Ka pole ta ette võtnud spetsiaalseid kogumisretki, et kammida läbi üks küla teise haaval. Hobi korras ei jõuakski seda teha. Läbi on käimata Eesti saared, Setumaa ja Narva kant.
«Viimasel ajal olen küll mõelnud, et peaks kiirustama - mitte küll sel määral, nagu pukoloogid, kelle jaoks on päramine aeg pildistada piimapukke,» arvab Tarto.
Üks üldistus on Tartol veelgi varuks - postkastide pildistamise põhjal. Tegelikult tavatsevad seda rõhutada ka postiljonid - nimelt olevat Eesti kurjade koerte maa. Eks ütle seegi Eesti inimese kohta nii mõndagi.
Tee koduleheks
