Leelo Tungal: see maailm on kogu aeg olemas
14.11.2007 00:01
Leelo Tungal, lastekirjanik, ajakirja Hea Laps peatoimetaja
|
| |
|
 |
Leelo Tungal |
|
|
|
|
Vähe on raamatuid, millega kohtumine seisab aastakümneid selgesti meeles. Minu jaoks on üks sellistest teostest Astrid Lindgreni «Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist»: mäletan isegi laulupeoaegset raamatuletti, millelt selle koos emaga välja valisime – valiku tegemisel oli ilmselt otsustava tähendusega Edgar Valteri joonistatud kaanepilt, sest Lindgren polnud tollal Eestis veel tuntud.
Kalle Blomkvisti, Eva-Lotta ja Andersi seltsis veetsin terve laulupeo, sest silmi ma enam raamatust lahti ei saanud. Ja kui olin kodus raamatu läbi lugenud, siis alustasin kohe uuesti – sündmuste käik oli ju teada ja «pahad» ammugi paljastatud, kuid tahtsin ennast ikka ja jälle lugeda Lindgreni maailma, kus oli nii hea ja turvaline olla.
Selles maailmas võis igaüks olla tema ise – oma väikeste puuduste ja veidrustegagi, ja selleks, et sind armastataks – olgu sa laps või suur inimene –, ei pidanud sooritama kangelastegusid, nagu tehti enamikus minu lapsepõlveraamatutes.
Nüüd on nõukogudeaegset sangarikultust asendamas edukuse kultus: lastele sisendatakse, et tähtis on kuuluda (kas majandus- või vaimse) eliidi sekka, ning maast madalast peab väike inimene olema iseendast suurem, targem, tugevam, peljates, et muidu jääb ta elule jalgu, muidu teda ei armastata.
Aga Lindgreni maailm on tegelikult kogu aeg olemas – nende lasteperede ümber, kus mõistetakse, et kõige olulisem on nii suurte kui väikeste inimeste ENESEVÄÄRIKUSE austamine.
Jah, «nalja peab saama ja pauku teeme ka!», nagu ütles katuse-Karlsson, ning enamjagu Lindgreni juttudest pakatab vaimukusest ja huumorist. Ometi ei tee kirjanik nalja ainult naerutamise pärast, huumor on vaid osa igapäisest elust.
Tahaksin väga, et uued Astrid Lindgreni raamatuid lugevad põlvkonnad avastaksid, et ka neis endis on kusagil peidus seesama südamlik ja turvatunnet loov maailm. |
|
|
|
|
