Eesti Arhitektide Liidu funktsionäärid kutsuvad üles kompromissitule võitlusele Sakala keskuse eest. Ajal kui arhitektuuribüroodes käib töö majandusliku tõusu harjal tellitud arendusprojektidega, otsib käputäis tegevusetuid arhitektuuripoliitikuid teravaid elamusi vastandumises võimuga, seades kahtluse alla seadusliku asjaajamiskorra ja planeerimistavad.

Samal teemal: Valdo Praust: Stiilitundlik ümberehitus Arhitektid kaebavad Sakala lammutamisotsuse edasi

Nakkuslik agressiivsus

Uusbolševistliku mõttelaadi kultiveerijad põlgavad Eesti seadusi. Kui kõik vastab kehtivatele seadustele, äratab see revolutsionääride ridades ülimat hämmastust ning põlastusega litsutakse hammaste vahelt salapärane lühend «JOKK».

Agressiivne mõttelaad on üllatavalt nakkav. Kultuurne ja eraelus alalhoidlik Eesti arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula kutsub üles alustama füüsilist võitlust varem arhitektidelt kriitikat pälvinud poliitharidusmaja ehk Sakala keskuse säilitamise eest.

Sama agressiivselt vastandus arhitektide liit linna uue haldushoone rajamisele. Taas ei soovinud nad tunnistada mingeid kompromisse, kuigi vastandumise tegelik põhjus oli ilmselt miski muu, mitte Petrooleumi tänava pikenduse sobimatus või mure büroohoone arhitektuurse lahenduse pärast.

Arhitektide liidul on tekkinud kummaline ettekujutus, et neist peaks kujunema mingi seaduseülene instants, millele jääb ainuõigus otsustada, kas planeerimisameti menetletud, linnavalitsuses heaks kiidetud ja volikogus vastu võetud planeeringud realiseeritakse või mitte.

Liidu ladvik on kui inkvisitsioonikohtus, mis määrab, milliste arhitektide töid tohib Tallinna püstitada, millised arendajate hulgas oma senise loominguga tuntust kogunud arhitektid tuleb elimineerida.

Diktaator-arhitektid

Tahaksin Eesti loovarhitekte kutsuda üles kriitilisemalt suhtuma oma liidu ladviku asjurite tegevusse. Lävides paljude arhitektidega, jääb arusaamatuks, miks kannatavad tegeliku töö tegijad oma loomeliidu skeptiliste funktsionääride mõnitamist. Tallinna linnaruumi, mida tsunftis sebijad üleolevalt uutest kole-ehitistest risustatuks peavad, kujundavad sellesama arhitektide liidu liikmed.

Põhjendamatult kõrge enesehinnang muudab arhitektuuripoliitikud keeruliseks dialoogipartneriks. Just neid võrdlesin hiljuti terroristidega, kellega ei saa läbirääkimisi pidada.

Tallinna linnavalitsus on alati avatud dialoogiks asjalike arhitektidega, mitte ebaausate vahenditega end kehtestada püüdvate ja müütilise rahva õigluse nimel võitlejatega. Meie jaoks on esikohal seadused, mitte emotsioonid. Jonn ja kitsarinnalisus ei tee kellestki avalikkuse huvide eest seisjat.

Arhitektide poliitilise tiiva ambitsiooniks on hõivata diktaatori roll. Pean aga meie arhitektuurifunktsionääridele meenutama, et ka mujal riikides langetab lõplikke linnaehituslikke otsuseid rahva valitud poliitiline esinduskogu nagu meie volikogu.

Karin Hallas-Murula kutsub võitlejaid barrikaadidele. Lähipäevad näitavad, kas ühiskonnas on piisavalt kainet mõistust, et end kultuuri viigilehega varjavate poliitikuhakatiste plaane läbi näha, või püstitatakse Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee poliitharidusmaja kaitseks barrikaadid, millest isegi Karl Genrihovitš Vaino unistada ei julgenud.