Oleks Mae Lambingu (31) boss teadnud, kuidas teine ookeani taga «ära pöörab», poleks ta teda ilmselt komandeeringusse saatnudki. Aga tehtut tagasi võtta ei saa. Illimar Toom, Viljandimaa kodutekstiili tootja Toom Tekstiili suuromanik, lähetas Lambingu kaks aastat tagasi New Yorki ärireisile. Et las tutvub tekstiilidisainerina Ameerika turuga, kuhu ettevõttel oli plaanis oma linu, tekke ja patju müüki saata.Aga juhtus nii, tunnistab Lambing, viis aastat tagasi Eesti Kunstiakadeemias tekstiili eriala lõpetanu, et lisaks ilusatele mustritele tutvus ta New Yorgis sotsioloogi ja psühholoogi Jeff Grunbergiga. Viimane pole mingi keskmine ameeriklane, kes pühendunud vaid keskklassi mugavalt jõuka ja turvalise elujärje poole püüdlemisele. Ei, Grunberg püüab aidata neid, kes temast sotsiaalsel redelil palju madalamal asuvad. Tõeline kutsumus Grunbergiga kohtudes – ja tema ideedega tutvudes – tabaski Lambingut äratundmine, et… ohh, ta ei taha kõlada kui reklaamklipp, aga seda ta tundis: «Oma südames olen alati tundnud huvi ning vajadust aidata... aidata inimesi, kes eri põhjustel on leidnud ennast ühiskonnast väljatõugatuna... olukorras, kus lootus näib kaduvat... Ühesõnaga, kunstniku ja fotograafina tundsin, et saan anda oma panuse stereotüüpide purustamiseks, inimlikkuse teadvustamiseks.» Igatahes avastas ta Grunbergi mõjul oma kutsumuse. Kutsumuse olla kunstnikuna sotsiaalselt kasulik. Grunberg on juba kolm kümnendit võidelnud maailma ühe halastamatuma konkurentsiga suurlinna kõrvaletõugatute eest. Teda kannustab usk, et lisaks soojale toidule, dušile ning voodikohale varjupaigas vajavad inimesed märkamist, innustamist ja kuhjaga mõistmist. Tema suurimaks saavutuseks on Manhattani raudteejaama piirkonna puhastamine kodututest. Mis trikiga? Just need vahendid, mille abil Grunberg oma püüdlusi ellu viib, Lambingu õnge võtsidki. Esiteks, juba seitsmendat aastat ilmub New Yorgis tänavakunsti ja -kirjanduse ajaleht BIGnews, mida kodutud müüvad, et raha teenida. Teiseks on Grunberg kasutanud jalgpalli, et kodutuis taas elu- ja tegutsemistahet äratada. Lambing mäletab seniajani esimest treeningut, mida ta külastama juhtus. Võimla oli halvasti valgustatud. Valitses tappev palavus. Ometi olid värvikad tüübid, kes palli taga ajasid, hingega asja juures. Esimesele treeningule järgnes teine. Siis kolmas. Kuni ühel hetkel sai Lambing ettepaneku, et hakaku USA kodutute jalgpalli meistriliiga vabatahtlikuks fotograafiks. Kuna samal ajal otsis ka BIGnews uut disainer-fotograafi, pakkiski Lambing Eestis kohvrid kokku, et – nagu ta tunnistab – lasta elu seiklusel ennast juhtida. See seiklus on juhtinud teda maailma mainekaima spordiajakirja Sports Illustratedi külgedele. Kui Sports Illustrated avaldas enne Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas alanud kodutute jalgpalli MM-võistlusi (kus esimest korda lõi kaasa ka Eesti kuueliikmeline meeskond) Ameerika esindusest pika loo, ilutsesid selle kõrval Lambingu tehtud pildid. Peale must-valge-sinisena ilmuva BIGnewsi, mille trükiarv küünib 7000 kanti ning mida kodutud müüvad tänaval tavaliselt kaks dollarit tükk, on Lambingu ülesanne pildistada ja kujundada USA kodutute meeskonna reklaammaterjale. Tiimi lähetamine LAVi läks maksma näiteks 27 000 dollarit ehk 325 000 krooni. (Võrdluseks: Eesti meeskonna saatmine MMile läks maksma 143 000 krooni.) «Üks südamlik foto avab sageli kiiremini kõrvalseisjate südamed ja rahakoti, kui sponsoreid otsitakse,» nendib ta. Karmid mehed Need mängumehed, kelle eest Lambing New Yorgis seisab, on kui läbilõige maailma hädadest ja viletsusest. Näiteks Madhi, südamliku naeratusega sõjapõgenik Sudaanist, kes tunneb siiani hirmu, kui peab oma minevikust rääkima. Või Madhi sõber, hüperaktiivne ja šarmantne naistemees Komlan, sõjapõgenik Togost, kes aasta aega poliitvangina kinni istus. Või Daniel, tasane noormees Ecuadorist, kes 15-aastaselt pääses riigi omaealiste meeskonda. Või Gerson, kergesti ärrituv ülisuure egoga noormees Haitilt, kellega tuleb alati läbirääkimisi pidada, kas tal järgmiseks treeninguks aega leidub. «Kui poleks tema fantastilist mänguosavust, ei suudaks enamik meeskonnakaaslasi teda aktsepteerida,» lausub Lambing. «Ta on loonud endale justkui kuningliku üleolevuse kaitsekihi, mille all on tegelikult õnnetu, üksik inimene.» «Ameerika suurlinnades on kodutuse põhjused sageli mitmekesisemad kui mujal maailmas,» räägib Lambing. «Lisaks neile, kel on äge iseloom, vaimuhaigus või mingi sõltuvushaigus, leidub siin palju illegaale, kes on ilusama elu otsinguil, ning poliitilise varjupaiga vajajaid. Minu New Yorgi meeskonnas on vaid ühel mängijal USA pass. Teiste sünnimaaks on Mehhiko, Alžeeria, Honduras, Haiti… Nii mõnelgi on sõltuvusprobleem või vägivaldne minevik ning enamik ei soovi oma kodutust uudishimutsejatele tunnistada. Kui küsida, kas oled kodutu, on vastus, et ei. Aga kui küsida, kus sa öösel magasid, on vastus palju objektiivsem.» Edu mõõdupuu Loomulikult pole eluheidikutega tegelemine piisav, et ise New Yorgis vee peal püsida. Selleks, et üüriraha koguda, peab Lambing Hartsdale’i tekstiilipoes-koolis konsultandina töötama ning teisteski disainiprojektides kaasa lööma. Ta nimetab end mustlashingega fotograafiks, kes ei tunne end kunagi kodus, aga samas ei ole ka iial kodutu. Et kodumaaga mitte sidet kaotada, on tal köögis käepärast eestikeelne kokaraamat ning lektüüriks parajasti Ühendriikide ajalugu – mõistagi, eesti keeles. Enim rõõmustavad tema südant sellised kohtumised nagu hiljuti New Yorgi kesklinnas Lexingtoni avenüül. Seal astus Lambingule vastu kodutu, kes pakkus BIGnewsi müüa. Kuulnud, et kõnetatu ongi selle ajalehe tegija, ei suutnud mees oma tänu suurust kirjeldada – et oli saanud võimaluse raha teenida ja ise enda heaks midagi teha. Ta võttis Lambingult lubaduse, et too ei loobu lehetegemisest. Ent ei või iial ette näha – nagu Lambing ei näinud Toom Tekstiili esindajana Ameerikasse sõites –, mida elu järgmiseks pakub. Kui naise mustlashing teda uutele radadele kutsub, jäävad talle New Yorgi kodutute jalgpallitiimist vähemalt fotod. Õigemini, kui jäävad ainult fotod, siis see ongi märk, et aeg nende keskel polnud kulutatud asjata. Sest kui püüdlus Grunbergi kombel nõrgemaid aidata tõepoolest vilja kannab, siis enam ta neid enda ümber nägema ei peagi.
Mae Lambing (31)
Lõpetanud Hugo Treffneri gümnaasiumi.
Pärast sidekooli fotograafiaõpinguid astus 1995. aastal Eesti
Kunstiakadeemiasse õppima tekstiili.
Kooli lõpetamise järel töötas tekstiilifirma Polytex disainikoordinaatorina
ja kui Polytex Tallinna osakonna Narva üle viis, sattus Toom Tekstiili ridadesse
Dreamlandi seltskonda uut brändikontseptsiooni arendama.
Kavatseb lähiajal New Yorgist mõneks ajaks Eestisse Toom Tekstiili naasta, et
jälle tekstiilitööstuses osalemist nautida. |
