Paari nädala eest Iraagi sõja kogemustest rääkivat raamatut «Viiv pikas sõjas» esitlenud kolonelleitnant Leo Kunnas on võtnud Eesti riigi kaitsmise oma südameasjaks.

Kunnas on kireva elukäiguga mees. Omal ajal pani okupatsioonivõim ta vaid 16-aastasena relva omamise ja riigipiiri ületamise katse eest trellide taha.

Samal teemal: Ilmus Leo Kunnase raamat Iraagi sõjast Iraagist naasnud Leo Kunnas: sõja nimi on sõda Leo Kunnase «Sõjajumala teener» – eesti samurai Kohtunik Ain Seppik saatis 17-aastase Leo Kunnase vanglasse

1991. aasta sõjaväelise riigipöördekatse päevil oli Kunnas koos kamraadidega valmis Eesti riigi eest võitlusse minema – allmaailmaliidrite abiga hangitud relvadega ja piiritu kaitsetahtega. Peaasi, et ei korduks 1939. aasta, kui iseseisvus ilma ühegi püssipauguta ära anti.

Kunnas on aateline ja pühendunud mees. Kui Eesti riik loobuks totaalkaitse põhimõtetest, oleks tal võimatu teenistust jätkata – mõne poliitiku fantaasiates eksisteerivast 5000-mehelisest profiarmeest teda ei leiaks. Sest see vägi ei pakuks meie riigile mingit kaitset. Ja pokazuhha’t Kunnas tegema ei hakka.

Raamatus «Viiv pikas sõjas» on Eesti riigikaitsele pühendatud suhteliselt väike osa, kuid seal esitatud kriitika kütab ilmselt kirgi. Kas Jürgen Ligi (Eesti kaitseminister – E. J.) on teile juba helistanud?

Ei, härra Ligi ei ole mulle veel helistanud. Ma pole oma raamatus härra Ligit kritiseerinud, küll aga olen kritiseerinud täispalgalise armee ideed, mis ei ole Eesti tingimustest teostatav. See on kontseptsiooni või idee kriitika, mitte kriitika isiku pihta.

Miks on nii, et palgaarmeed pooldavad poliitikud esitavad oma seisukohti väga jõuliselt, kaitseväelaste ehk oma ala spetsialistide vastust peab aga tikutulega taga otsima? Teie suutsite oma raamatus esitada põhjendused, miks professionaalne kaitsevägi meil võimalik pole – ei majanduslikel ega ka demograafilistel põhjustel.

Minul on siiski olnud võimalus oma arvamust avaldada ka ajalehes, refereerides ühtlasi Iraagi sõjas tehtud järeldusi.

Spetsialistide arvamust võiks siiski rohkem küsida?

Jah, ma pean ka seda loomulikuks, et arst räägib haigustest, õpetaja haridusest, kaitseväelane kaitseväest ja riigikaitsest.

Meil on aga juhtunud sedagi, et kui kaitseväelane räägib kaitseväest, süüdistatakse teda poliitikasse sekkumises.

Need süüdistused ei ole adekvaatsed, sest meil ei ole mingit tõestust sellele, et Eesti kaitsevägi võiks olla põhiseaduslikule korrale ebalojaalne. Eestis kindlasti ei saa juhtuda see, mis juhtus Pakistanis või Tais. (Muigab.) See ei kuulu isegi ulmejutu-, vaid pigem koomiksižanrisse.

[Poliitikute] Teatud avaldused kahtlemata ei mõju kaitseväe moraalile hästi, näiteks kui kaitseväelasi peetakse lihtsalt rumalaks. Kes tahaks olla organisatsioonis, mille perspektiiv pole selge?

On raske tuua veelgi tugevamaid argumente palgalise kaitseväe vastu kui see, et sel aastal on kaadriohvitseride arv vähenenud mitmekümne võrra. Kaitseväes ei ole personaliolukord nii halb kui päästeametis või politseis, kuid on sellele lähenemas.

Kuidas eestlased oma kaitseväkke suhtuvad?

Avaliku arvamuse küsitluse järgi arvab enamik Eesti kodanikest oma kaitseväest positiivselt. Seni kuni kaitsevägi jääb laiapõhjaliseks, pole ka karta, et me rahvast irduksime. Me oleme tõesti rahvaarmee. Nõukogude ajal öeldi ka, et on rahvaarmee, aga see oli ainult loosung.

Kes oleks Eestile hea kaitseminister? Kas tal peaks olema kaitseväeline taust?

Ma jätaks selles küsimuses sõna võtmata. Kahtlemata määravad erakonnad ministriks kellegi, keda nad peavad vajalikuks või õigeks, sõltumata tema professionaalsest taustast. Kuid kahtlemata aitaks kaitseväe tegevusele kaasa see, kui kaitseministril oleks kaitseväeline taust.

Kui palju olete praeguse kaitseministriga kohtunud?

Jürgen Ligi on esimene kaitseminister minu teenistuse ajast, kes pole minuga isiklikult vestelda tahtnud. Oleme kohtunud vaid korra ühel nõupidamisel, kui ma täitsin peastaabi ülema ülesandeid.

Kaitseministri suhtumine kaitseväkke on suhteliselt delikaatne teema. Jürgen Ligi on minister, kellel pole respekti Eesti kaitseväe suhtes, ka mitte kaadriohvitseride suhtes. Oma ametikoha tõttu ei avalda ma arvamust isikute, vaid seisukohtade suhtes. Ent see, et kaitseministril pole kaitseväe ega ohvitseride suhtes respekti, on üldtuntud fakt. Kõik, kes vähegi jälgivad meediat, näevad seda.

Mul on tulnud pähe naljakas mõte – ma küll loodan, et eksin –, et mitmed meie kaitsepoliitikud pole NATO alusdokumente lugenudki. Kuidas muidu on jäänud tähelepanuta näiteks see, et kuulus viies artikkel, mis käsitleb kollektiivset kaitset, ei rakendu automaatselt, vaid kõik liikmesriigid peavad asjakohase otsuse vastu võtma.

NATO tegutseb tõesti konsensuse põhimõttel, riigid peavad end kaitsma nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Alliansi strateegilises kontseptsioonis on kirjas selline asi nagu broad approach to security, mis tähendab, et julgeolek pole ainult sõjaline, vaid ka majanduslik, infotehnoloogiline jne – kõik see on vaste meie totaalkaitse põhimõtetele, kuid seda kiputakse kuidagi kõrvale jätma. Ameeriklased võitlevad terroriohu vastu põhimõtteliselt sama totaalkaitse strateegiaga, mis meilgi on.

Selle sõja puhul, mida, nagu me kõik loodame, kunagi ei tule, pole NATO asi, kuidas Eesti elanikkond selle üle elab. Või kui meil peaks tekkima mingeid siseprobleeme, siis needki on meie endi lahendada. Näiteks, kelle probleem on Põhja-Iirimaa, kas NATO või Suurbritannia? Loomulikult Suurbritannia.

Ühist otsust väiksele Eestile appi tulla ei pruugita langetada kuigi lihtsalt.

Tõenäoliselt tulevad liitlased meile appi, kuid me peame suutma pakkuda usutavat sõjalist heidutust ja esmase kaitse võimet, et nende tulekuni vastu pidada.

Kuid näiteks Iraagi küsimuses ei saavutanudki allianss konsensust, kuigi Ameerika Ühendriigid seda otsisid. Mina ei analüüsi selle sõja poliitilisi põhjusi, sõja õiglust või ebaõiglust, kuid Iraagi sõtta ei läinud NATO, vaid vabatahtlik koalitsioon. NATO ühtsuse mõttes oleks parem olnud, kui Iraaki oleks läinud kõik riigid või siis mitte ükski.

Praegu Afganistanis sõjalistel operatsioonidel osalevate liitlaste riskid on palju väiksemad, kui nad võtaksid meile sõtta tulles. Sellele peab ka mõtlema.

Mida oma kodumaa teenimine õigupoolest tähendab?

Kõik kaadrisõjaväelased ja ka reservväelased teenivad oma riiki nii, et kui peaks tulema sõda, siis on suur tõenäosus, et tuleb anda oma elu.

Selle kohta tahaksin ma öelda, et kuningriikides on mõnes mõttes lihtsam – vanne antakse kuningale või kuningannale, lojaalsus on isiklik, sõltumata parteidest või millestki muust. Kuna aga meil on vabariik, siis meie vannume ustavust põhiseaduslikule korrale, mis on ka suhteliselt hea formuleering.

Põhiseadust on palju kritiseeritud, aga meie loeme täht-tähelt, mis seal kirjas on: üldine sõjaväekohustus, õigus osutada vastupanu.

Annaks ka poliitikutele tagasihoidliku soovituse: võtke põhiseadus, lugege seda ja püüdke aru saada, mis asi see on.

Milline teie tavaline tööpäev välja näeb?

Osa päevi möödub peastaabis oma teenistuskohal, osa väeosades ringi käies, mõned ka väliskomandeeringutes. Peastaabi operatiivosakonnal on neli suurt valdkonda: aasta tegevuse planeerimine ja aruandlus, kaitseväe väljaõpe, sõjalised operatsioonid ja sõjaline valmisolek ning mobilisatsioon. Viimane on osakond, mis valmistub sõjaks siin. Need on kõik päris suured valdkonnad, kus meil tuleb põhimõtteliselt mõne ohvitseriga töö ära teha.

Enne dokumentaalraamatut «Viiv pikas sõjas» olite kirjutanud kaks romaani. Ise olete vangis istunud ja Vene kroonus teeninud – võiks arvata, et igasugune lüürilisem pool on teist ammu välja pekstud!

(Muigab.) Mul oli kirjanduslikke huvisid juba varasemas lapsepõlves, mitmeid aastaid kirjutasin märkmeid. «Kustumatu valguse maailm» ilmus enne taasiseseisvumist, kui kirjanduslik vabadus just tekkis. Olin üks esimesi, kes seda vabadust kasutas. Nõukogude aja põlvkonna kirjanikud pidid aastakümneid kirjutama asju ridade vahele, minu raamat ei paista küll sellega silma, et ütleks midagi ridade vahel.

Ma ei pea ennast küll kirjanikuks, see on mulle hobi, mu amet on ikka kaadrikaitseväelane. Olen varemgi öelnud, et kui me eeldame, et reservväelastel on sõjaline ametikoht sõjaajaks, aga igapäevases tsiviilelus teevad nad midagi muud, siis peaks ehk ka kaadrikaitseväelane suutma tsiviilelus midagi teha. Mul on selleks kirjutamine.

Ja need asjad täiendavad vist päris hästi üksteist?

Ma pole küll kunagi püüdnud neid vastandada.

Kas Iraagis olles (Leo Kunnas teenis Iraagis USA 1. tankidiviisi 3. brigaadi staabis 2005. aasta teisel poolel – E. J.) olite kogu aeg valvel nagu metsloom? Tundsite hirmu?

Mitte eriti, mul ei olnud selleks aega. Seal oli nii kiire – oma teenistus, kontrollkäigud pluss veel kirjutamine –, et ei jõudnud muule suurt keskenduda. Kuigi muidugi see sõda, kus mina osalesin, oli madala intensiivsusega.

Aga see polnud ka väljasõit rohelusse.

Seda muidugi mitte. Sõjaolukordades on kõige hullem asi magamatus. Mina polnud Iraagis enamasti üle ühe ööpäeva väljas, näiteks Afganistanis on meie võitlejad üle kümne ööpäeva, neil on palju raskem. Teise maailmasõja ajal olid mehed kuid rindel välja vahetamata. Need intensiivsused ei ole võrreldavad.

Sõjas sõltub väga palju õnnest. Minust ja kolonel Quintasest (USA armee kolonelleitnant Leopoldo Quintas – E. J.) 15 meetri kaugusel lõhkes isevalmistatud lõhkelaeng.

Oli suhteliselt suur tõenäosus, et me mõlemad saame pihta, kuid kumbki ei saanud isegi haavata. See oli puhas õnn.

Kuidas teie perekond teie tööd võtab, saab pikkade äraolekutega ikka hakkama?

Nad on tublid. Poiss oli päris väike, pooleaastane, kui ma Iraaki läksin. See minek tuli mul suhteliselt lühikese etteteatamisega, nii et ega seda kodus väga kerge öelda ei olnud. Samas pole kaitseväelasel ka väga palju võimalusi missioonile minekust keelduda. Perel oli päris raske, aga mu abikaasa on tubli.

Mu abikaasal Kajal on topeltkodakondsus, tema juured on Eestis, aga vanemad kogu elu Soomes elanud. Viskasime abikaasaga nalja, et kuna meie poeg on ka kahe riigi kodanik, siis peaks ta kaks korda ajateenistuses käima.

Kas poeg võiks valida isa ameti?

Poeg saab ise valida, mida ta tegema hakkab. Pooleteiseaastase lapse puhul on veel vara mõelda, mis temast saab. Ma loodan, et mu lastest ei tule valelikke, libedaid tüüpe, selliseid silmakirjalikke, kergete võimaluste otsijaid.

Kuidas te lastega hakkama saate?

Julgen ise arvata, et päris hästi, loodetavasti mu abikaasa arvab sama. Kui Iraagist tagasi tulin, siis oli poisil tükk aega harjumist, nüüd oleme juba suured sõbrad. Tüdruk ootas muidugi väga pingsalt isa koju.

Aga mis tundega saadaksite oma poja sõtta?

Kui peab minema, siis tuleb minna. Karta on ju ka seda, et kui sõda peaks tulema Eestis, siis inimesed ei lähe sõtta, sõda tuleb inimeste juurde.

Sünnilt olete maapoiss, elate aga Tallinnas. Kas vahel maale ka kipute?

Jaa, muidugi. Mul on ju vanematekodu Põlvamaal Orava vallas, minu ema elab seal. Ta on lapselaste üle väga rõõmus. Käime ka minu abikaasa ema juures Soomes ja suguvõsa suvilas Muhus, aga oma lapsepõlvekodu on ikka lapsepõlvekodu.

Kus ja millal on üldse kõige parem olla?

Kõige parem on ikka oma laste juures olla. Nad hoiavad isa tingimusteta, isa on lihtsalt isa. Kui isa koju jõuab, siis nad tormavad juba kaugelt tervitama. Ja isa on siis väga rõõmus, et keegi teda ootab.

Arvamus

Mul on olnud au Leo Kunnase alluvuses teenida alates 1997. aastast. Võib öelda, et ta on mulle üsna lähedalseisev isik, sest teenistuses veedame iga päev koos 10–12 tundi.

Selge on see, et tema elu seisneb Eesti riigi sõjalises kaitses, selles ta ei tingi. Ta tunneb selle eest isiklikku vastutust.

Leo on väga hea inimene, kes arvab inimestest ja nende võimetest väga hästi, vahel on ta minu mõõdupuu järgi isegi naiivne. Ta on suuremeelne, selleni välja, et nähes puudujääke kaitseväelaste tasustamise süsteemis, võib ta kellelegi oma taskust lisatasu maksta. Kindlasti ei unusta ta mingite teenete puhul kinkida väärt raamatut või filmi.

Tema alluvuses töötada on pingeline, sest ta eeldab teenistusülesannete sajaprotsendilist täitmist, selles osas on ta kompromissitu. Kuid alluvad hindavad teda väga kõrgelt. Ma ei ole kunagi kuulnud teda karjumas; kui vihastab, siis räägib aeglaselt ja madala tämbriga ning sellest saab aru küll, et ta on rahulolematu.

Tema eluviis on askeetlik, kuid ta aktsepteerib ka teistsuguseid elustiile. Ta suhtleb küll paljude inimestega, kuid ega ta ise väga uusi sotsiaalseid kontakte ei otsi. Ei võta napsi, ei istu pubides, ei käi diskoteekides.

Leo suur hobi on kvaliteetfilmid. Sel ajal kui DVDd alles hakkasid Eestisse jõudma, oli temal juba suur DVD-kogu, ta ostis häid filme seljakottide kaupa kokku.

Oma laste suhtes on ta väga hoolitsev. Ja niipalju kui mina olen aru saanud, siis naisega ta kodus ei vaidle.

Sten Reimann
Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna operatiivjaoskonna ülem, major, Leo Kunnase sõber ja kolleeg

Oleme mõlemad Oravalt pärit, olime Leoga koolivennad. 1988. aastal, kui ta tuli tagasi Nõukogude armeest, hakkasime tegema karmi metal’it viljelevat bändi NKVD. Leo laulis ja mõtles sõnad välja, mina tegin muusika. Meie sõnum oli natuke poliitiline, Nõukogude-vastane. Kuna aga ajad olid juba muutumas, siis mingeid probleeme ei tekkinud.

Ansamblite tarifitseerimisel meil küll hästi ei läinud, saime kõige kehvema kategooria, sest žüriis istusid vanemad härrasmehed, kellele ei meeldinud, et lauldakse inglise keeles, ja metal ei läinud neile ka nagu peale.

Huvitav on see, et Leo visati omal ajal poistekoorist välja, öeldi, et ta joriseb nagu kirikupapp. Aga selle häälega oli lihtsalt vaja natuke tööd teha, meile sobis see väga hästi.

Ta võib tunduda sünge, sest on teatud teemad, mille juures ta on tõsine ja kompromissitu. Üks väheseid mehi, kes ei aja töös mingit omakasu taga, vaid on pühendunud oma eesmärkidele ja ajab õige koha peal õiget asja.

Oma lastele on ta ideaalne isa, jääb alati väga rahulikuks. Mehe puhul on see väga oluline, et ta oleks rahulik ja tugev isiksus, kellele saaks toetuda.

Vahel käime koos muusikat või raamatuid ostmas, aga üldiselt on teda väga raske kodust välja saada.

Venno Loosaar
näitleja ja laulja, Leo Kunnase sõber

Leo Kunnas (38)

Sündinud 14. novembril 1967 Põlvamaal Orava vallas Kliima külas Pura talus.

Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülem aastast 2002.

Teeninud kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülemana ja kaitseväe lahingukooli ülemana, olnud Kaitseliidu Tallinna malevas rühma-, kompanii- ning maleva staabiülem.

1991 õppis Helsingi Ülikoolis, 1989–1991 Eesti Humanitaarinstituudis ajalugu, filosoofiat ja politoloogiat.

Sõjaväeline kõrgharidus Soome riigikaitse kõrgkoolist.

Sõjalised auastmed: 1992 lipnik, 1994 nooremleitnant, 1995 leitnant, 1997 kapten, 1999 major, 2003 kolonelleitnant.

Pälvinud Kotkaristi IV klassi ordeni, kaitseväe teenetemärgi, Kaitseliidu teenetemärgi (kahel korral), USA Pronkstähe jpm autasusid.

Romaanid: «Kustumatu valguse maailm» (ilmus Loomingus järjejutuna 1990–1991), «Sõdurjumala teener» (2001); dokumentaaljutustus «Viiv pikas sõjas» (2006).

Abikaasa Kaja Kunnas töötab ajakirjanikuna, lapsed Grete Laura (3) ja Karl Rudolf (1).

Hobid: muusika, kirjandus, filmid.