Tituleeritud vahepeal veel NSV Liidu Sõjalaevastiku Ministeeriumi Tallinna Laevaremonditehaseks, Tallinna Meretehaseks, 7. laevatehaseks jne, kannab ettevõte nüüd BLRT Laevaehituse nime. Alustati allveelaevadegaTehase käekäigu uurimine on raskendatud, sest suur osa väärtuslikust arhiivist läks kaduma 1941. aasta augustis, kui Tallinnast lahkuv ujuvtöökoda Serp i Molot uputati. Tagatipuks hävitati 1944. aastal ettevõtte katlamajas hulk eestikeelset materjali. Eelajalugu ulatub aga Vene-Jaapani sõjani, kus Tsushima merelahingus 1905. aasta mais purustati Balti mere laevastik täielikult. Venemaa jäi Balti mere poolt kaitseta ning see ajendas rajama Eestisse võimsaid mere- ja maakindlustusi, sadamaid ja laevatehaseid. Kolmest suurest Kopli poolsaarele ehitatud laevatehasest väikseim oli Rootsi ja Saksa kapitaliga Peterburi aktsiaseltsi Nobel ja Lessner tütarettevõte, mille ülesandeks sai peamiselt allveelaevade ehitamine. 1913. aastal töötas laevatehases 340 ning 1916. aastal umbes 1000 töölist. Sõjaotstarbelised allveelaevad võeti kasutusele alles 20. sajandi algul, 1900. aastal ei olnud selliseid veel ühelgi riigil. 1904. aastal lasti vette esimene Vene allveelaev Delfiin ja varsti ka järgmine, 140-tonnilise veeväljasurvega Kasatka. 1912. aastal kinnitatud kavade järgi pidi Tööstuse tänava äärde (tolleaegse aadressi järgi Soo 22 kinnistule) rajatud Noblessneri laevatehas valmistama 12 allveelaeva. Esimene allveelaev Tigr ehk Tiiger valmis 23. septembril 1915, teine – Lvitsa – 23. novembril 1915 ja kolmas – Pantera – 8. mail 1916. Kokku jõuti ehitada viis allveelaeva. Sõja ajal muudeti ka kõrvalasuv Volta Noblessneri laevatehase tütarettevõtteks. Pärast Riia ja Saaremaa vallutamist sakslaste poolt 1917. aasta augustis asuti Tallinnast sõjatööstust evakueerima. Esimesed transpordilaevad viisid Noblessneri laevatehase seadmeid ja toorainet Peterburi juba 24. novembril 1917. 1918. aasta lõpus alustati Peetri tehase ellingutel mootorpurjekate Harjumaa, Läänemaa ja Virumaa ehitamist. Purjekad valmisid 1922. aastaks, 1924 läks tehas Eesti Panga valdusse. Suure sõjatehase taastamine polnud Eesti Vabariigi oludes mõttekas, seetõttu renditi omaaegse sõjatehase hooneid erinevatele ettevõtetele, sealhulgas ka laoruumideks. Olukord muutus pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal. Juba 26. juulil 1940. aastal pidid Eesti võimud andma endise Peetri tehase Nõukogude sõjalaevastiku käsutusse. Põhiliselt tegeles tehas toona laevade, praamide ja kaatrite remondiga, tööliste arv kasvas 1941. aasta suveks 200ni. Sõja puhkedes tehti remonditöid väga erinevatel alustel, sealhulgas ka ristlejal Maksim Gorki. Miinitraalerite ajastu Tallinnast lahkudes süütas Nõukogude sõjavägi mitmed ettevõtted, võib arvata, et ka kahjustusi endises Peetri tehases põhjustas taganev Punaarmee. Saksa okupatsiooni ajal jätkas laevatehas tegutsemist, kiiresti taastatud ellingule tõsteti kuni 600-tonniseid laevu. 1942. aastal taastati lainemurdjad ja endine Kilgase tööstushoone. Enne lahkumist mineerisid Saksa väed kogu tehase. Järgnenud taastamistöödel osales lisaks sõjavangidele mõjuvõimas Baltvojenmorstroi, mille koosseisu kuulus 12 ehituspataljoni (13 000–15 000 sõdurit ja 720–800 ohvitseri). Tallinna Meretehas spetsialiseerus peamiselt miinitraalerite remondile, Balti laevastikus oli neid äärmiselt palju. Kuus suudeti korrastada keskmiselt 80–120 traalerit. Kuna meri oli miine täis, polnud haruldased juhtumid, mil alles remonditud laev nädal hiljem tagasi toodi. Sõjajärgsetel aastatel töötas tehases palju põliselanikke, hiljem toodi jõudu juurde Venemaalt. 1946. aastal oli ametis 1878 töölist, 1957. aastaks kasvas arv 2933ni ning hakkas siis kahanema. 1995. aastal askeldas tehases vaid 380 töölist. Isegi pärast Eesti taasiseseisvumist jätkas Tallinna Meretehas peamiselt Venemaa sõjalaevade remonti. Praegu on ettevõte uue tõusu teel. Läbilöömine lääne turul eeldab eelkõige head kvaliteeti,
omanikfirma BLRT Grupi kaubakäive pidev suurenemine räägib iseenda
eest. |
