Rahvaliidu juhi Villu Reiljani taandumise järel ministriametist on keskkonnaministeeriumi haldusala tabanud kaitsepolitsei turmtuli. Maa-ameti juht, looduskaitsekeskuse regioonijuht, staažikad looduskaitsjad tunduvad olevat võimu omakasuks ümber vahetanud. Nii on vaid mõne nädalaga maa-ametnikud ja looduskaitsjad tõusnud IT-meeste kõrval uueks korruptantide riskigrupiks. Arvestades viimastel aastatel meedias ilmunud kahtlusi ja süüdistusi keskkonnaministeeriumi haldusalas tehtud tehingute kohta, võib arvata, et kui juba on läinud kappide tuulutamiseks, siis on oodata veel uusi ja uusi paljastusi. Aastaid vankumatult erinevaid süüdistusi tõrjunud Reiljan oli ametist loobudes nii kergendatud näoga, nagu oleks kogu see jama ta südame pealt lõpuks hetkega maha langenud.Arusaamatu on, miks Reiljan ise midagi ministrina ette ei võtnud. Hoolimata mitmetest ajakirjanduses esitatud kahtlustest maade vahetamise põhjendatuse kohta ei algatanud ta distsiplinaarmenetlust ning jätkas tuimalt maa-ametist saadetud paberitele alla kirjutamist. Samal ajal ka avalikkuses toetades maavahetuse põhimõtteid, ilmselt püüdmatagi süüvida nende tegelikku olemusse. See, et riik andis valitud firmadele looduskaitseliste piirangutega maade eest lihtsalt esimese küsimise peale ülimagusaid elamukrunte Tallinna kesklinnas, on täiesti loogikavastane. Selle asemel et hingehinda maksvad üksikud krundid enampakkumisel müüa, vahetati need kuskil tagatubades ehituskeeluga looduskaitseliste maatükkide vastu. Arvestades, kui palju asukoht ja ehitusluba kortermaja hinnale juurde annavad, teenisid kinnisvarafirmad kerge vaevaga ülisuurt ja ka kiiret tulu. Sul võib ju olla hirmilusa vaatega jõeäärne kauni loodusega maatükk, kuid kui sinna ehitada ei tohi, siis viib see pigem maamaksuna raha välja, kui toob maa kallinemisena aastate jooksul tagasi. Kuna kahtlastesse tehingutesse on segatud ka looduskaitsjad, tekitab see paratamatult küsimuse, kuivõrd objektiivselt on maid looduskaitse alla võetud ning kuivõrd on olnud määrav ametnike huvid. Teisalt tekitab kontrollimatu maadevahetus küsimuse riigi maade arvepidamise kohta. Kui palju ikka on riigil maad ning mis on selle reaalne väärtus? Kui krooni kattevara ja riigi rahalise seisu üle on selge kontroll ning avalikkus saab sellest pidevat infot, siis maade kohta pole eriti midagi kuulda. Kui puudub kontroll, siis tekib kiusatus seda ära kasutada – miljardite mängus ei panda lihtsalt mõnda miljonit tähelegi. |
