Ennast Eesti esiparodistiks mänginud-rääkinud Henrik Normann (35) startis selle nädala algul omanimelise «Normanni show’ga». Kevadeks peab ekraanile jõudma ühtekokku 30 saadet. Muutused eelmise hooaja «Täiesti salajasega» võrreldes on silmanähtavad. Normann võttis uude show’sse appi kaks statisti, noore naise ja vana mehe. Ta on nõus, et selline lähenemine lõhnab Benny Hilli järele, ent ei häbene seda põrmugi.«Bennyhillilik dramaturgia niimoodi statistidega sketši mängida kehtib igal pool,» kinnitab ta. «Ei ole mõtet selle vastu seista ja öelda, et olen geniaalsem, avastan midagi muud. Tarkadelt tuleb õppida, et oma kangelaste ja väljaütlemistega paremini ja värvikamalt hakkama saada. Üksinda enda vastu mängida võtab palju aega. Ei ole tarkus raisata aega ja energiat selle peale.» Lõppeva nädala algul leidis Normann oma tihedas graafikus tunnikese, et vastata teiselt töölt kolmandale tormamise vahel Arteri küsimustele, sest jutte tema elu ja tervise kärisemise kohta, mis seal salata, on liigelnud vastukäivaid ja igasuguseid. Ja loomulikult saab järgnevast teada, mis on need teine ja kolmas töö. Ühes sketšis parodeerite Juhan Paadamit, kes euroebaedu järel kolm korda pahvatab, et läbikukkumise põhjusi tuleb küsida minult – et Pullerits teab. Mulle meeldis. On mõni parodeeritu protestinud ka, et talle ei meeldi see, mis temaga teete? Olen ühe sõnumi saanud. Joel Steinfeldti käest. Kui tegime reklaamitreilereid möödunud aasta materjalidest, siis ta võttis julguse kokku ja saatis mulle sõnumi, et kui ma ei taha oma okses lämbuda, siis, palun, lõpeta minu mõnitamine. Kuidas teised teie stamptegelased, nagu Jaak Joala, Andrus Ansip ja Raivo Palmaru, on reageerinud? Siit-sealt olen kuulnud, et on positiivselt vastu võetud. Ega mõttetuid inimesi saagi parodeerida ja järele teha, neis ei ole mingit iva. Meil on palju tuntud inimesi, aga nad ei ole parodeerimist väärt. Nendes ei ole isikupära, mida välja tuua. Möödunud hooajal mängisin «Täiesti salajases» üle 160 rolli. Praegu on tõtt-öelda kujunenud olukord, kus nimekiri on otsas. Ega neid tüüpe eriti juurde tule, keda järele teha. Neid tuleb nii palju, kui palju rahva poolt armastust jagatakse. On ka mõni selline tegelane, kellele hammas pole peale hakanud? Tükk aega oli tegu [Toomas Hendrik] Ilvese rolliga, sest ta oli vähe esinenud. Me kõik teame tema kikilipsu ja et võib-olla mõnel puhul on ta häälduses aktsenti. Aga see ei ole niisama lihtne. Mäletan, et kui Ilvest tegema hakkasin, siis kruvisin Urmas Oti intervjuud temaga nädalate kaupa. Sealt sain lõpuks nahka. Aga kohe ei tulnud ta mängides välja. Kolme-nelja korral järel äkki tabasin ära selle, mis on temas see, mis pakub äratundmisrõõmu. See ongi kõige tähtsam – äratundmisrõõm. Tihti tulevad inimesed ütlema, et kummaline, nad pole mingit nüanssi inimeses näinudki, aga kui mina seda rõhutasin, tundsid nad ära, et tegu on just tolle inimesega. See tõestas veel kord, et inimeses tuleb üks või kaks asja üles leida. Ei saa niisama ümber kehastuda. Võid ju osta Ronald Reagani kummimaski ja öelda, et oled Reagan. Aga selles ei ole võlu. Võlu on pigem selles, et mingi nüanss ära tabada. Kust te parodeerimisoskus tuleb? Ei tea. See on nagu mingi projekt. Arvan, et neid näitlejaid on küll, kes võiksid seda teha, kui nad selle endale ülesandeks võtaksid. Mäletan, et tegime Madis Millinguga Mart Laari, kui ta oli Edgar Savisaare pilti lasknud. Mängisime raadios dialoogi, nagu oleksime Laarile helistanud. Võib-olla sealt hakkas kruvima julgus proovida ka kedagi teist ja kolmandat järele teha. Olete õppinud pedagoogikaülikoolis näitejuhtimist, aga lavakunstikateedris koolitust saanud pole. Miks te Panso-kooli ei pürginud? Meil oli pedas tore kursus, paljud tulid sinna mõttega, et minna edasi lavakasse proovima. Kursuse juhendajaks oli Rudolf Allabert, Aksel Küngas ja paljud teised õppejõud võtsid meid võimsalt rangide vahele. Lõpuks matsid kõik lavaka-mõtte maha. Saime selgeks, et me õpetajad ei õpetanud kehvemini kui mujal. Alanud sügisel juhite lisaks «Normanni show’le» ka Raadio Uuno hommikuprogrammi «Totaalne ärkamine». Milleks koormust juurde rabada? Olen varem ka raadios töötanud, alates juba Top-raadiost. Paljud asjad, mis olen teinud oma telesaadetes, olen raadios läbi proovinud. Raadio on hea kasvulava. Tõusen kell 5.45, tulen seitsmeks stuudiosse. Õhtul vaatan teles uudised ära ja lähen tuttu. Mis rauad veel parajasti tules on? Vana Baskini teatris lavastab Mark Rozovski Moskvast Fjodor Dostojevski jutustuse järgi «Krokodilli». Mul on seal sakslase roll – olen see, kellele krokodill kuulub. Miks nii mitmel rindel rügate? Suvel ei teinud ma suurt midagi peale «Kolme lillekese juubeli» tuuri, mõned nibinad-nabinad veel ja oligi kõik. Käisin puhkamas. Kogusin jõudu. Ütlen nii: hea elu tüütab rohkem ja kiiremini ära kui s***. Ja tegevusetus on ajudele koormavam kui palju teha. Ja tüütus heast elust sunnibki ühest hooajast teise muudkui ringiratast laskma?
> Loe edasi |
