President Arnold Rüütel kinnitab, et tõrkus pikalt, enne kui Eesti NSV juhtorganitesse tööle asus.

Kuidas te oma elukutse valisite, kuidas sattusite põllumajanduse juurde?

Samal teemal: Koalitsioonipartnereid üllatab Reformierakonna otsus Tartu valijameeste osas Rüütlist tehtud dokfilm kõrvutab tema mõtteavaldusi eri aegadest Arnold Rüütel: Eesti riigipead peaks valima rahvas või valijamehed

Meil oli tegelikult kaks talu – ema talu samas külas ja isa talu. Isa soovis, et õpiksin põllumajandust. Astusin Kõljala põllunduskooli, seejärel Jäneda põllumajandustehnikumi.

Kuna minu isatalu oli tolle aja kohta tehniliselt hästi varustatud, maad haritud ja kaks talu, siis olime poliitilise tähelepanu all ja oli oht, et võidakse küüditada. Märtsiküüditamise aegu õppisin Jänedal ja öösiti varjasin end metsas heinaküünis, et vältida võimalikku arreteerimist.

Millest ikkagi see poliitiline tähelepanu?

Nagu ütlesin – meil oli kaks talu. Aga see polnud ainus põhjus. Isa oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Rindel ta ei olnud, aga ikkagi oli Saksa sõjaväes ja ka Omakaitses. See oli juba tõsine ohumärk.

Siiski teie perekond pääses küüditamisest?

Mingi ime läbi pääses ja pean olema tänulik oma koduküla ja -valla rahvale.

Astusite küllalt noorelt kommunistlikuks nooreks. Kas see võis mõjutada võime, et tegelikult on korralik perekond ja poeg juba kommunistlik noor?

Siin ei ole komsomoli astumisega küll mingeid seoseid. Kui määrati komsomolisekretär, siis ta käis Jänedal klassist klassi, jagas valged paberilehed enne tunni algust lauale ja ütles, et ta dikteerib teksti ja kõik kirjutasid avaldusele sama teksti, et tuleb komsomoli astuda. Tuli panna kuupäev ja anda allkiri. Nii toimus see ka teistes klassides. Pooletunnise vahega astusid eranditult kõik komsomoli liikmeks. Vahet ei tehtud kellelegi.

Olite 1957. aastani komsomolis. Kui aktiivne periood see teile oli?

Ma ei olnud aktiivne liige. Olin Jäneda põllumajandustehnikumi õppurkonna komitee esimees. Kooli direktor leidis, et ma pole poliitiliselt küllalt arenenud ja tühistas õppurkonna komitee valimised, aga õpilased valisid mind sellele kohale korduvalt uuesti.

Mind heideti ka koolist välja, kuid õpetajate toetusel võeti tagasi ja lubati lõpetada. Tõsi, õppisin kogu stuudiumi vältel viitele ja ka lõpueksamid tegin viitele, kuid direktori nõudmisel alandati kahe eksami hinded neljale, et ma ei saaks kiitusega lõpetada.

Üle viie aasta olin sõjaväes. Aastaid hiljem, kui läksin Saaremaale tööle, helistati mulle, et olen komsomolis veel arvel. Palusin siis kohe end sealt kustuda ja seega on jäänud aastaarvuks 1957.

Pärast seda sai alguse teie kiire karjäär ENSV võimuorganites. Teie päritolu on küllalt lihtne, siiski jõudsite te kõige kõrgemate võimukohtadeni välja. Oli keegi, kes teie karjääri soodustas?

Ei, seda ei lükanud mitte keegi tagant. Pärast sõjaväest tulekut olin lühikest aega kutsekoolis õpetaja ja pärast seda läksin tööle Tähtvere katsebaasi. Direktor langes tervise tõttu oma postilt ja seetõttu määrati mind katsebaasi direktoriks.

Sealt läksin ma Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituuti majandusala direktoriks.

Siis ühendati Tähtvere katsebaasiga majanduslikult raskes seisus olev Ilmatsalu sovhoos ja mulle soovitati hakata selle juhiks. Oli aga üks tingimus – tuli astuda parteisse. 1963. aastal olin ma – millist sõna kasutada – sunnitud astuma parteisse.

Olin seal kuus aastat, peaaegu igal aastal liideti meiega üks mahajäänud majand. Suutsime piimatoodangut mitu korda tõsta, saagikus kasvas samuti mitu korda.

See areng äratas tähelepanu. Mitmel korral pakuti, et peaksin minema Tallinna, sellega ma ei nõustunud. Siis pakuti, et asuksin Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks, sellega ma nõustusin. Need olid väga viljakad aastad.

Arendasime teadust, ehitasime üles ülikooli, aga tuli sõnum, et on tarvis siiski Tallinna tulla. Ja lõpuks ma siis nõustusin.

Olin selles neetud ametis – keskkomitee põllumajandussekretär – ühe aasta, aga see polnud minu initsiatiiv, vaid soovitus minu tollastelt EPA kolleegidelt. Et tuleb ise ikka kohal olla, sest tollal oli plaan laiendada põlevkivi baasil tootmist Eesti elektrijaamas, samuti laiendada fosforiiditootmist. See tähendas aga kaugelt üle 100 000 inimese sissetoomist Eestisse.

Mõtlesin – kas on teadusel üldse mõtet, kui kõik nii läheb? Nii ma sattusingi poliitikasse. (PM)