Mõni nädal tagasi avaldas Eesti Ekspress meie ebaühtlast majandusarengut peegeldava maakaardi, millele olid kantud elanike keskmised sissetulekud omavalitsuste kaupa. Endine pangajuht Jüri Mõis kommenteeris kaarti kui paratamatust ja kordas oma ammust mõtet: kes Eestis hästi elada tahab, see koligu Tallinna või vähemalt merele lähemale. Pelga majandusloogika järgi on Mõisa jutus tõde sees. Siit järeldan, et olen ise teinud suure «vea», sest Tallinna vanalinna või mõne pealinna ümbritseva valla asemel rajasin oma perele kodu esivanemate tallu Läti piiri ääres Abja vallas. Sealsete elanike sissetulek on mitu korda väiksem kui Viimsis. Kui abjalased tahaksid oma lastele ehitada viimsilaste eeskujul ligi 250 miljonit krooni maksva koolimaja, siis kuluks sellele valla järgmise kaheksa aasta eelarve iga viimne kui sent. Ja siis veel räägitakse rikkast Mulgimaast! Mulkide kunagise jõukuse ja tänastegi suurte talukohtade aluseks oli inimeste pealehakkamine ja juhus. Kui USA kodusõja päevil kehtestati lõunaosariikidele kaubandusblokaad, jäi Euroopa ilma purjeriide valmistamiseks vajalikust linast. Lina hind kerkis nagu täna nafta hind. Kuni selgus, et Mulgimaal kasvatataval linal on täpselt need omadused, mida purjeriide puhul tarvis. Selles kullaaugus, õigemini küll linaleotiigis sündiski mulkide rikkus. Euroopalik kodu Eestis Võrreldes ammuste aegadega peaks praegu kõik justkui kergem olema. Meil on üldiselt päris hästi toimiv riik, jõulised ja koostöötahtelised omavalitsusliidud, Euroopa Liidu ja ettevõtlusorganisatsioonide abiraha. Kui midagi napib, siis mõtestatud tegevust ja kahjuks üha enam ka inimesi. Viimasel paaril aastal Ärma tallu ehitusmehi ja teisi oskustöölisi otsides olen end tabanud mõttelt, et paljude maal elanud inimeste kannatus katkes paar aastat liiga vara. Täna saab oskaja mees tasuvat tööd kõikjal Eestis, kuid see mees töötab juba Viimsis või Iirimaal. Jüri Mõisa majandusloogika on töö teinud ja «nähtamatut kätt» suunav riik pole oma tööga hakkama saanud. Iirimaa, Lõuna-Korea ja teistegi murrangulisi majandusmuudatusi läbinud riikide kogemus õnneks veenab, et kodukohast lahkumist saab tagasi pöörata. Kui palgavahe pole enam suuresti sünnimaa kahjuks, siis eelistab inimene kodust keelt ja kultuuri, oma lähedaste seltsi. Ehk see võikski olla Eesti järgmise kümnendi üks suuri eesmärke – tuua oma rahvas koju, Eestimaale, koduvalda tagasi. Kindlasti loodab koju naasnu, et lisaks paranenud palgaoludele ootab teda ees ka euroopalik ellusuhtumine, mille järgi töökoht avalikus sektoris sõltub oskustest ja mitte parteilisest lojaalsusest; et ehitusloa saamiseks ei pea võimumeeste ees koogutama või, veelgi hullem, altkäemaksu maksma. Et koduvald saab riiklikke investeeringuid vastavalt vajadustele ja koostatud kavadele, aga mitte sõltuvalt vallajuhtide kuulumisest võimumeeste klanni. Kui siin pööret ei tule, siis sooritavad kõik võimuastmed kuriteo rahva tuleviku vastu. Abja-Paluoja kool ei pea maksma 250 miljonit krooni, piisab ka palju väiksemast summast. Aga laste õppimistingimused peaksid kõikjal Eestis olema enam-vähem samal tasemel. Nagu ka õpetajate palgad ja lisatasud. Noor, äsja oma elu alustanud õpetaja ei jää kiratsevasse kooli. President ei saa riigikogu ja valitsuse eest eelarvet koostada ega ka valdadele laekuvat tulumaksuosa muuta. Küll aga peab president tajuma süsteemseid vigu ja omavalitsustest lähtuvaid ohusignaale ning aitama kaasa probleemide lahendamisele. Erapooletult ja erakondlike pingete-eelistusteta. Nagu selgub presidendi kantselei koduleheküljelt, kogunes praeguse riigipea Arnold Rüütli moodustatud kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaud viimati 2005. aasta juunis. Ma ei tea, miks see konsultatiivne kogu (enam) ei tööta. Ehk põhjusel, et see ümarlaud loodigi vaid jututoaks, fassaadiks? Igal üritusel, ka ümarlaual, peab olema mõte ja eesmärk. Ise pean presidendi ja kohaliku võimutasandi koostöö korraldamisel möödapääsmatuks presidendi vahetut, pidevat ja töist kontakti linna- ja vallavalitsuste, maavalitsuste ning omavalitsusliitudega. Pole vahet, kuidas me seda koostöökogu nimetame. Tähtis on tulemus, probleemide analüüs ja nende põhjal ettepanekute koostamine parlamendile ja valitsusele. Just selles valdkonnas võiks president edaspidi kasutada talle põhiseadusega antud õigust algatada uusi seadusi, kui kohalik mure muidu otsustajateni ei jõua. Visiidid sisukaks Presidendid Meri ja Rüütel on mõlemad kasutanud kohaliku eluga tutvumiseks maakonnavisiite. Mind on nende juures häirinud mõningane paraadlikkus, pasunad ja üles rivistatud lapsed. Ehk eksin, ehk pole see tegelikult nii, ehk ongi telekaamerate ette jäänud just see pidulik osa. Kindlasti peab aga presidendi maakonnavisiit sisaldama enamat kaunimale kodule vimpli kinkimisest. Riigipea ja kohaliku võimu suhted olgu sisulised ja töised, Senisest rohkem tuleb presidendil kaasata kohaliku võimu esindajaid oma välisvisiitidele. Kõigil Eesti elu arengu eest vastutajatel peab olema õigus ja võimalus saada kogemusi, kohtuda oma kolleegidega teistes riikides, sõlmida uusi koostöösuhteid. Koht presidendi saatjaskonnas pole valitute privileeg – seegi on töö, mis peab kasu tooma Eesti üldsusele. Lõpetuseks, presidendi töökabineti uks on kohaliku võimu esindaja ees lahti. Nii president kui omavalitsusjuht on ühe ja sama riigiaparaadi erinevad lülid, nad on kolleegid, ametisse valitud avalikud teenistujad, nad tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Siin ei loe valla- või linnajuhi erakondlik või rahvuslik päritolu, kunagine kuulumine EKPsse või osalemine Hirvepargi miitingul. Kui kohalik rahvas on usaldanud kellelegi elu korraldamise oma kodukohas, siis usaldab seda meest või naist ka president. |
