Spetsiaalses kaameraga varustatud toakeses, kus kuulatakse ära seksuaalselt kuritarvitatud alaealisi, näitavad lapsed politsei juhtivinspektor Pille Alaverile kaltsunuku abil, mida täiskasvanu temaga täpselt teinud on. Foto: Liis Treimann/lavastus

«Eesti ühiskond ilmselt ei kujuta ettegi, kui palju selliseid lapsi meie ümber on,» nendib Põhja politseiprefektuuri alaealiste füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise vastu võitlemise grupi juhtivinspektor Pille Alaver.

Prefektuuri maheda valgusega toake, kus tavaliselt kuulatakse ära pekstud ja vägistatud lapsi, on täis karvaseid kaisuloomi, mänguautosid, legoklotse ning pehmet mööblit. Riiulil vaatab vastu vendade Grimmide muinasjuturaamat, seinal on rahustavad maastikumaalid ning laenurgas passib kaamerasilm.

Samal teemal: Eesti vanem karistab last liiga lahtise käega (9) Repliik: Julmad mängud (3)

Noorimal uurijatega selles ruumis juttu ajanud lapsel oli vanust vaid viis aastat, mis ometi ei takistanud täiskasvanud mehel oma fantaasiaid teostada. Eesti teadaolevalt kõige noorem seksiohver oli teo toimepanemise ajal aga kaheaastane.

Järjest hullemad lood

Kuigi suurem osa ärakasutatud alaealistest kuulub riskigruppi, on lastekodu- või tänavalapsed, ei anna ka väliselt korralik perekond mingit garantiid, et koduseinad ei varja ebanormaalseid tegusid. Enamasti langevad perverssuste ohvriks just poisid.

Olles aastaid kuulanud laste räägitud lugusid, ei üllata ega šokeeri Alaveri enam suurt miski. Sama tunnistavad ka pedofiiliajuhtumitega tegelevad prokurörid, kes puistavad nagu varrukast kirjeldusi, mida terve mõistus keeldub tunnistamast.

Ketiga jalgupidi puu otsa tõmmatud laps, kellele tehti suuseksi või kasuisa, kes oli vahekorras oma pisikese kasutütrega kokku 171 korda, on vaid paar näidet. Pedofiilide fantaasial ei ole piire.

Alaver tunnistab, et jälile on seksuaalsele kuritarvitamisele üsna raske jõuda, sest kannatanud ei räägi. «Üle 90 protsendil juhtumitest tunneb laps oma väärkohtlejat ning enamasti ei ole tegu füüsilise vägivallaga,» nendib ta.

Sageli tunneb ohver end toimuva pärast süüdi ning kuna terviklik maailmapilt ning võrdlusmoment puudub, arvab laps tihti, et nii peabki olema. Sest eeskujuks on ju täiskasvanu.

Alaealise seksuaalse ärakasutamise juhtumeid on statistika järgi aasta-aastalt aina rohkem, ütleb Alaver. «Olukord on ikka päris hull.»

Ka Põhja ringkonnaprokuratuuri alaealiste osakonna vanemprokurör Lea Pähkel ei leia paremaid sõnu. «Tahaks lausa appi karjuda,» tunnistab ta.

Kuid ilmneb ka vähemalt üks positiivne seik. Nimelt on ühiskonna teadlikkus õnneks pidevalt kasvanud ning järjest rohkem tehtud tegusid jõuab politseini. Juhtumite avalikuks tulek on vähemalt osaliselt seksuaalkuritegude statistika kasvutrendi põhjus, kinnitavad nii Alaver kui Pähkel.

«Väga raske on öelda, kas selliste kuritegude arv on kasvanud seetõttu, et need on hakanud alles viimastel aastatel välja tulema, või on ühiskonnas tõesti toimunud mingi muutus,» ütleb Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Lavly Lepp.

«Tõsi aga on see, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv ja jõhkrus on murettekitavad. Veel mõni aasta tagasi ei osanud me ettegi kujutada paljusid laste vastu suunatud tegusid, mida politsei praegu menetleb,» kinnitab Lepp.

Lõppematu ahel

Oma osa kurvas statistikas võib olla ka asjaolul, et sageli saab pedofiili ohvrist omakorda pedofiil. «Valdav enamik lasteahistajaid on lapsepõlves ise olnud ohvrid,» toonitab Alaver.

Kuna reeglina on tavalisel väikeste poiste armastajal elu jooksul päris mitu lapspartnerit, toodab iga selline inimene tõenäoliselt juurde uusi omasuguseid.

Praegune olukord nõuab kiiret tegutsemist muutuse nimel, kinnitavad asjatundjad kui ühest suust. Aidata saavad kõik, olles ümbritseva suhtes tähelepanelikumad, teatades kahtlastest juhtumitest politseisse, rõhutab Alaver.

Sadused karmimaks

Lasteahistajate hulgas on asotsiaale ning kindla töökohaga edukaid inimesi, noori ja vanu, alghariduse ning ka kahe kõrgharidusega mehi. Ning mitte ainult mehi. Praegu on uurimise all ka teadaolevalt Eesti esimese naispedofiili tegevus.

Samuti ootavad kuritarvitatud lastega tegelejad abi riigilt, eriti seadusandjatelt. Nimelt on seadus liiga leebe, võimaldades alaealist ärakasutanud kurjategijale määrata maksimaalselt viis aastat vangistust. Tihtipeale aga pääseb tabatud ahistaja isegi tingimisi karistusega.

Vanglakohtadega ei soovita spetsialistid sellistel juhtumitel koonerdada.

«Seksuaalkurjategijad on reeglina n-ö parandamatud, suure tõenäosusega jätkavad nad oma tegevust ka pärast karistuse kandmist,» kinnitab juhtivprokurör Lepp. «Kinnipidamisasutusest vabanedes otsivad nad tihti uued ohvrid, imbudes mõnda perekonda siis kas kasuvanemana või muul moel lastega tutvust sobitades.»

Täpselt sama rõhutab ka juhtivinspektor Alaver. «Seadust tuleb kindlasti karmistada. Sellised inimesed peab isoleerima nii pikaks ajaks kui vähegi võimalik,» kinnitab ta.

Kurjategijad arvele

Samuti puudub Eestis veel seksuaalkurjategijate register, mis näiteks Inglismaal on osutunud vägagi edukaks.

Registris oleks seksuaalkuriteo sooritanud isik elu lõpuni, tal oleks kohustus end regulaarselt politseile ilmutada ning register kajastaks tema elukohamuudatusi ja töökoha vahetusi. Vajadusel saaks riik hoiatada või silma peal hoida peredel ja lasteasutustel, kelle lähedusse see isik satub.

«See võib kõlada inimõiguste rikkumisena,» tunnistab Lepp, «kuid laste turvalisuse huvides peaksime kindlasti mõtlema kõikidele võimalustele, mis aitaksid laste vastu suunatud seksuaalkuritegusid ennetada.»

Laste kaitseks kõikide vahendite rakendamist peab vajalikuks ka justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Martin Hirvoja. «Laste vastu suunatud seksuaalkuriteod on tõepoolest väga tõsine probleem,» kinnitab ta.

Hirvoja sõnul on kõik asjakohased organid seda mõistnud ning on tehtud algust ka olukorra parandamisega.

«Riigikogus on juba algatatud karistusseadustiku karmimaks muutmise protsess, samuti on ministeerium arutanud seksuaalkurjategijate registri loomist,» kinnitab asekantsler.

Veel uurib justiitsministeerium praegu, kas ja kuidas saaks piirata seksuaalkurjategijate liikumisvabadust ning kohustada neid end pidevalt registreerima. Kaalumisel on praegu isegi elektroonilise järelevalve kohaldamine, kinnitab Hirvoja.

Arvamus

Imre Rammul, psühhiaater-seksuoloog, Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja :

Kahtlemata on pedofiilia haigus. Mis selle põhjustab, ei ole lõpuni teada. Mõne teooria järgi kinnistab seda hälvet kaasasündinud soodumus, teiste arvamuste põhjal aga vastuvõtlikus eas kogetu.

On räägitud mingist puberteediaegse kiindumuse psüühilisest kinnistumisest ning muidugi on viidatud ka sellele, et pedofiil saab inimestest, kes on lapsena ise langenud seksuaalse ärakasutamise ohvriks. Küllap on tõde kuskil vahepeal.

Nagu ei ole tabletti fašismi vastu, pole seda ka pedofiilia vastu. Küll aga annab selliseid patoloogilisi tunge ravimitega taandada. Paraku ei ole meditsiiniline abi sada protsenti efektiivne.

Stress või seksuaalne rahuldamatus võivad sellise inimese taas pedofiilsele käitumisele tõugata.

Pealegi peab inimene ise ravi soovima, vastasel juhul ta ju ravimeid ei võta.

Kui aga lisada ravimitele veel psühhoteraapia, on asjad juba tunduvalt paremad. Väga oluline on ka, et selliste kalduvustega inimesel oleks stabiilne ja toetav perekond/elukeskkond.

Pedofiilide seksuaalne tegevus ei ole tavaliselt ainult lastele suunatud, sageli on nad heteroseksuaalse taustaga inimesed. Kui neil on rahuldust pakkuv normaalne intiimsuhe, nad võtavad ravimeid ning käivad ka psühhoteraapias, on võimalik hälvet kontrolli all hoida.

Sageli on pedofiilid äpukesed, kel on raskusi omaealistega suhtlemisel ning palju seksuaalseid ebaõnnestumisi. Oma tegevust ei pea nad enamasti taunimisväärseks.

Eneseõigustuseks on tihti väidetud, et seksuaalne lähenemine toimus lapse initsiatiivil või hea inimesena taheti lapsele seksuaalmaailma võlusid tutvustada. Kui sellises inimeses ei tekitata esmast kriitikat enda suhtes, on tõenäoline, et tekib retsidiivne pedofiilne käitumine.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: