| Siis, veel Saluveeri liignime all, avaldas ta üldhuviajakirjas Favoriit portreeloo näitleja Rain Simmulist, mis ei kujunenud üksnes äsja ilmumist alustanud väljaande kvaliteedi nurgakiviks, vaid võiks pretendeerida lääneliku feature-story ehk olemusloo esimeseks eestimaiseks ilmutuseks. Taseme üleolek muust meediast oli selgelt näha. Tuleb vaid heameelt tunda, et Petrone, siis veel Saluveer, pärast tulevase mehe Justiniga tutvumist Eestist lahkus. Siin, olles oma terase detailinägemise ja sulni kirjastiiliga avanud lugejaile ridamisi kodupüüne kuulsusi, polnud tal enam midagi tõestada ega avastada. Äkki oleks kirjutajana veel kinnigi jooksnud. Nagu säärastel ammendumisohtlikel puhkudel ikka, tuleb end proovile panna maailma hirmsaima konkurentsiga maal, Ameerikas. Näis, kas õnnestub seal pinnale ujuda.Turismiteatmike ületaja Petrone ujus. Tema kogumik «Minu Ameerika», mis koosneb ookeani tagant nii Eesti ajakirjandusele läkitatud kui oma blogisse talletatud reportaažidest ja pihtimustest, maalib suurriigist ja selle rahvast uskumatult tõetruu ja ausa ning halastamatu pildi. Ehk tõestab seda, mida nii mõnedki on siin-seal arglikult väitnud: parimaid raamatuid Ameerikast ja ameeriklastest kirjutavad mitte-ameeriklased. (Mõelgem kas või prantslasele Alexis de Tocqueville’ile ja tema hiigelteosele «Ameerika demokraatia».) Juba Petrone esimene kirjutis Atlandi tagant, mis ilmus 2003. aasta kevadel ajakirjas Anne – ja juhatab sisse ka vastse kogumiku –, rabas ameeriklaste tõelise olemuse peene tabamisega. Kirjutades nende suurimast pahest, epideemilisest ülesöömisest, tõestab ta end taas kord tähelepaneliku vaatlejana. Kuid erinevalt Favoriidi-aegsest tudengineiust näitab, et on õppinud detaile paremini seostama ja nende põhjal üldistama. Nüüd, mil viisavabaduse kehtestamine Ameerikaga on hoogsalt päevakorral, tasub kõigil, kes unistavad käigust suure lombi taha, lugeda esmajärjekorras just Petrone raamatut, mitte Lonely Planeti või Eyewitness Guide’i turistiteatmikke USAst. Siis on vähemasti kindel, et te ei korda tüüpviga, mida teevad paljud need, kes arvavad pärast New Yorgis käimist, et ongi näinud Ameerikat. Ei ole. Mitmekülgne ja isiklik vaade ameerikale Petrone «Minu Ameerika» väärtus seisneb just tõsiasjas, et see näitab Ameerikat mitmekesisema ja komplitseeritumana, kui masside tavakujutelm hamburgeritest ja mikihiirtest seda paista laseb. Sealt saab teada, miks ameeriklased kahtlustavad endal loendamatuid haigusi. Miks nad ei saa sageli jalgsi käia. Miks nad metsas marju ei korja. Mis jututeemasid nad hambad ristis väldivad. Miks nad on hirmus pakud. Mis asi on red tape. Jne, jne. Pole liialdus kuulutada, et Petrone on tabanud Ameerika olemust paremini kui seda on seni suutnud ükski teine Eesti kirjutaja. Aga miks? Sest ta pole turist, vaid on seal elanud. Kusjuures ta suudab oma paeluvate lugudega ka iga lugeja enda ellu tuua, nii et sellest kõigi ihukarvade ja meeltega osa saab. Lugege või seda, kuidas ta pidi pärast Ameerikasse kolimist alalõpmata võitlema kasvava kehakaaluga. Või seda, kuidas ta tütrega kolm tundi arsti vastuvõtul käis ja nägi arsti selle aja vältel kokku kolm minutit. (Ja seegi aeg kulus enamjaolt pelgalt infolehtede jagamiseks.) Aga Petrone loodud pilt Ameerikast poleks üdini avameelne, kui ta vaataks mööda sealsest tolerantsuse viigilehe taha varjunud vägivaldsest mõttetsensuurist, poliitilisest korrektsusest. Petrone raamatu proovikivi Seetõttu otsisin tema raamatust erilise hoolega kirjutist, mida ükski Eesti ajaleht, sealhulgas Postimees, kaks aastat tagasi avaldada ei julgenud. Et kas Petrone nüüd, kui peaks isiklikult vastutama, on söandanud selle kogumiku kaante vahele koondada. Just toda omal ajal mitteavaldatud lugu, mis paljastas, kuidas valgete ameeriklaste välise sallivuse taga redutab tegelikult hirm neegrite ees, vaenulikkus aasialaste suhtes ja tauniv hoiak juutidesse, nägin Petrone raamatu avameelsuse proovikivi. Kas seal on ikka sees omaaegsed laused, nagu näiteks: «Helistan [kinnisvaraagentidele] järjest ja tühistan kohtumisi, sest tänavatel istuvad mustanahalised.» Jah, see lugu, «Rahvaste paabelis Eestit esindamas», on raamatus olemas. Samuti omaaegsed laused, mis Eesti lehetoimetusi ärevaks muutsid. Oleks hea, kui Petrone isiklikust «Minu Ameerikast» saab julge meeldetuletaja, et haiglasele ja vagale ning võltslikule poliitilisele korrektsusele ei jätku Eesti kultuuriruumis kohta. Selle meeldetuletamiseks ei piisa üksnes talendist. Vaja on ka söakust. Näib, et sedagi tal on. Raamat Epp Petrone «Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003–2006. 1. osa» Petrone Print 2007 238 lk Blogi-raamatud tulid aasta alul Eesti väidetavalt esimene veebipäeviku põhjal ilmunud raamat jõudis müüki selle aasta hakul, kui Rein Purpuri nime taha peituv menukas blogija avaldas teose «Eestlaste pöörane rännak Euroopas». Teadaolevalt siiski Laur Siboldi ja Madis Otsa koostatud roadstory sisaldab meeleolukaid ja kummalisi reisiseiklusi, pakkudes oma lõbusa ja sorava jutuga kerget meelelahutust. Järgmise blogipõhise raamatuna jõudis lugejate kätte SL Õhtulehe reporteri Dagmar Reintami ehk Daki internetipäeviku kildudest kokku pandud «daki.elab.siin». Teos räägib bipolaarse ja maniakaaldepressiivse neiu melodramaatilisest elust. Raamat paistab silma vaba vormi poolest: juhtunud seigad on kirjas vabavärsis luuletustena, mininäidenditena ja anekdootidena, segamini on koomika ja traagika. «daki.elab.siin» toimetaja on Epp Petrone, kelle sulest ilmus kevadel tema Ameerika-päevikutele tuginev raamat «Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003». (PM) |
