Euroopas algab ärev nädal, mille kestel peaks selgus saabuma kõiki eurooplasi puudutavas tüliõunas – mida siis peale hakata lõputult tüütu ja keerulisena näiva nn põhiseadusleppega, millele kaks aastat tagasi hollandlased ja prantslased rahvahääletusel kriipsu peale tõmbasid.

Sel poolaastal euroliidu arutelusid ohjava Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes on end näidanud probleemidest mitte kõigutada laskva otsustava läbirääkijana, on juba nädalapäevad pidanud maratonkõnelusi, et siluda võimalikult palju riikide erimeelsusi ühenduse võimaliku uuendatud alusleppe küsimuses.

Kuid eesolevad kõnelused võivad osutuda pähkliks, mida Merkelgi ei suuda puruks hammustada. Tõsi, tähed kokkuleppeks on praegu soodsamad kui kunagi varem.

Merkeli kõrvale on kerkinud tugeva põhiseadusleppe lühendatud versiooni pooldajana Prantsusmaa värske entusiastlik president Nicolas Sarkozy. Üllatuslikult teatas ka Briti peaminister Tony Blair, et Londonil on läbirääkimistel kaaslasi ega välistanud kokkulepet. Seejuures tuli Blairi avaldus pärast kõnelusi hea sõbra Sarkozyga.

Just britid on peale poolakate olnud seni ühed arvestatavamad põhiseadusleppe vastased. Neile on vastukarva kõik, mis viitab euroliidule enam kui riikide liidule, näiteks ühine hümn, lipp. Sinna juurde käib ka euroliidu nimetamine nn juriidiliseks isikuks, mis lubaks ühendusel astuda rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.

Kõige suuremat vastuseisu kohtab Londonis aga idee, et valulikes sise- ja justiitsküsimustes, kuhu alla käib ka näiteks võitlus terrorismiga ja sisserändeküsimus, hakkaks kehtima kvalifitseeritud häälteenamus praeguse ühehäälsuspõhimõtte asemel.

Süsteemi muutmise mõte on õilis – praegu bürokraatiasse ja 27 liikmesriigi nägelustesse takerdunud otsustamine oleks kiirem ning ühenduse kodanikud näeksid, et liit tõesti suudab midagi korda saata.

Kui brittidele on lisaks eelnimetatule pinnuks silmas põhiõiguste harta kohustuslikuks muutmine, siis poolakad on rusikaga lauale löönud Saksamaale kõige valusamas ja ebameeldivamas küsimuses – häälte jagunemine liikmesriikide vahel.

Euroskeptilise valitsuse ja presidendiga Poola on teatanud, et kompromiss uuendatud euroliidu alusleppes on võimalik, kuid nad ei kavatse kapituleeruda. Poola seilab praegu euroliidus mõjuvõimu laineharjal, tal on otsuste langetamisel 27 häält, samas kui näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal on 29.

Poola näeks aga kompromissina hääletussüsteemi, kus võetaks riigi elanike arvust ruutjuur ehk siis 82 miljoni elanikuga Saksamaale jaguneks üheksa häält, samas kui 38 miljoni elanikuga Poola saaks kuus häält. Ja see on juba kompromiss, millest enamat Poola väidetavalt kuulda ei taha, samas kui omakorda euroliidu suurriigid ei taha sellest ettepanekust miskit kuulda.

Poolakate sirgeselgsus

Seejuures ei saa Poola ähvardustele läbi sõrmede vaadata, sest poolakad on juba näidanud sirgeseljalisust nn lihasõjas Kremliga ja pannud veto partnerlusleppele Venemaaga. Olukorra tõsidust on mõistnud teiste seas president Sarkozy, kes täna Varssavisse sõidab, aga ka Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt, kes on käinud poolakaid koostööle õhutamas.

Ka Eesti peaminister Andrus Ansip käis eile Varssavis, kus kõneles kolleeg JarosÅ‚aw KaczyÅ„skiga muu seas põhiseadusleppest. Ansip kinnitas, et Eesti huviks on lepingu väljatöötamisega võimalikult kiiresti edasi minna.

Poolakatega koos tõmbab pidurit euroskepsise tipul Tšehhi, kes poleks õnnetu, kui kogu kantsler Merkeli üritus liiva jookseks. Tšehhi asepeaminister Alexandr Vondra kuulutas, et uus lepe peaks hoopis kahandama euroliidu mõju liikmesriikide üle.

Lõhed paistavad põhimõttelistena, kuid lootust annab kantsler Merkeli jonnakus. Saksamaalt euroliidu kõneluste juhtimise ohjad üle võttev Portugal on teatanud, et jätkab ponnistustega vaid juhul, kui Merkelit saadab edu.

Euroopa ei saa endale lubada uut läbikukkumist, kui tahab jätkata tõsiselt võetavat koostööd. Sest üks kord on juba liikmesriigid Euroopa põhiseaduse leppes kokkuleppele jõudnud ja sisepoliitilised hõõrumised sellele saatuslikuks saanud, sama stsenaariumi kordumine seaks kirve kogu ühenduse pea kohale.

Euroopa Liidu komistuskivi

• 2005. aastal ütlesid prantslased ja hollandlased peamiselt sisepoliitilistel kaalutlustel rahvahääletusel Euroopa põhiseaduse lepingule «ei». Lepingu jõustumiseks pidanuks kõik riigid selle heaks kiitma.

• Põhiseadusleppe on ratifitseerinud 16 riiki, nende seas Eesti. Saksamaal ja Slovakkias on see saanud parlamendi heakskiidu, kuid veel mitte vajalikku presidendi allkirja.

• Kõige kiivamalt on praegu leppe vastu Poola, Tšehhi ja Suurbritannia. Holland kaalub uuendatud leppe uuesti rahvahääletusele panemist, samas kui britid ja prantslased üritavad sellest hoiduda.

• Saksamaa loodab järgmisel nädalal ELi tippkohtumisel saavutada kokkuleppe, millisel kujul peaks uus lepe olema, et saaks poole aasta jooksul uue teksti valmis kirjutada. Uus lepe loodetakse vastu võtta enne 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi.