Minevikumentaliteedi ohud

Mõnegi paneb ilmselt mõtlema, kui napilt leidis vastukaja viimase aja üks sisutihedam essee meie ühiskonna olemusest ja raskustest – filosoofiaprofessor Margit Sutropi analüüs ohtlikust minevikuarmastusest (PM, 25.05.).

Nõukogude aja mõtteviis on visa kaduma. Suurim oht peitub selles, et igasuguse loogikata ihaleme režiimi, mis paarkümmne aasta pärast oleks viinud meid maride tasemele, s.o vähemusse meie omal maal. See rahvuse ahistamist salliv meelelaad ei jää idapiiri taga märkamata ega kasutamata. Meil näib puudu olevat sügavam noor-eestilikku tüüpi intelligents, mida välised äärmusrahvusluse avaldused ei korva.

Vanades demokraatiates ei erine oluliselt oma riigi tunnetus erinevate rahvakihtide vahel. Ka kodutu on enamasti nõus, et sõltumatusel pole alternatiivi. Võib-olla elanuks lõuna-aafriklased vana korra jätkudes ja palestiinlased iisraellaste alluvuses veidi jõukamalt, ent selle peale ei mindud, rääkimata nostalgiast.

Mineviku stagnatsiooni ihalus ruineerib elutervet maailmanägemist ja seda mitte ainult rahvuslikkuse puhul. Sellele on vihjanud ka kadunud Lennart Meri, kes on mitmel korral rõhutanud, et füüsilistele kaotustele tuleb lisada ühiskonna vaimne allakäik. See on karmilt öeldud, ent olukorra mahavaikimine ainult süvendanuks ühiskonna alaväärsuskompleksi.

Umbes sama väljendab Hollandi suursaadik, kirjeldades enda ja samasoolise elukaaslase lahkumismotiive Eestist – ta toob kannatlikult sallimatusilmingute põhjuseks 50 aastat väldanud tabude ja keeldude süsteemi. Veider solvumine ja ebatolerantsuse õigustamine ainult tõestab vanade aegunud mentaliteetide elujõulisust.

Meilgi oleks kasulik omada midagi 20. sajandi lõpparve taolist – võib-olla aitaks see ühiskonnal kergemini ületada keeldude, himude, ebatolerantsuse ja eelarvamuste kokteili järelmõjusid. Sageli on, nähtavasti lohutuseks, öeldud, et nõukaaja lummusest väljatulek võtab sama aja, kui see kestis. Ent ajalugu ei anna kunagi loodetud aega uute tingimustega kohanemiseks.

Nii poliitikud kui meedia on mõjutatud mineviku vaimulaadist. Poliitikute puhul avaldub see praeguses nomenklaturismi kultuses. Meedia puhul ilmneb nähtus, kui jälgida samal päeval paralleelselt uudiseid kohalikest ja Soome TV kanalitest: rõhuasetused on erinevad ja meie omad on ida-euroopalikumad.

Ohtlikust minevikumentaliteedist on vaja jagu saada palju kiiremini, kui arvasime ja see vajab lihtsate sõnadega selgitust.

Tiit Ulas

Eestimaa pronksmehe ette

Ei usu, et pronkssõduri ümber paigutamine vähendaks vett nendele vene veskitele, kes mustavad Balti riike.

Kuid see, et seal käiakse kaks korda aastas olemast lakanud Nõukogude riigi sümboolikaga räuskamas, on tõesti vastuvõetamatu. Et sellised asjad toimuvad, on poliitikute tegemata töö ja näib, et seda ei tahetagi teha.

Kõige parem oleks teha pronkssõduri ette Eestimaa kontuuridega müür ja pronkssõduri selja taga võiks olla NSVLi kontuur kunagiste vangilaagrite võrgustikuga. See peaks iga külastaja mõtlema panema, kust see «vabastaja» tuli ja millise «vabaduse» ta tõi.

Tegutsegem Tõnismäel ikka mõistuse, mitte meele järgi.

Rudolf Russ,
Urvaste

Viisnurk minema

Pronkssõduri pea kohalt tuleks kõrvaldada ilutsev viisnurk, bolševismi sümbol.

Kuju ise tuleks aga oma kohale jätta, kuid pühendada see Punaarmees hukutatud meestele. Näiteks võiks asjakohastel bareljeefidel kujutada tööpataljonides ja sunnitöölaagrites tapetud ja surnuks näljutatud, samuti Velikije Luki all, Kuramaa lahingutes ja mujal surma saadetud mehi.

Arvan, et selline mälestusmärk peaks küll sobima meie rahvusraamatukogu ja Kaarli kiriku vahele.

Ülo Urvik,
Järva-Jaani