Viimastel päevadel peavad Tallinnas istungit Rahvusvahelise Noorte Kaubanduskoja (Junior Chamber International, JCI) liikmed. Uutest Euroopa Liidu riikidest sai Eesti pealinn Tallinn esimesena õiguse selle ürituse läbiviimiseks. Rahvusvaheline Noorte Kaubanduskoda on noorte firmajuhtide rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuulumise vanusepiir on 40 eluaastat. Selle organisatsiooni liikmed teevad tulevikus tähtsaid majandusotsuseid ning loovad uusi töökohti. Prestii˛i ja kogemust toovad sellesse organisatsiooni selle endised juhid, senaatorid, kes esindavad eri riike ning keda Tallinna istungil osales nelisada. Istungi kolm tuhat osavõtjat on tuleviku majandusotsuste langetajad. Nad on majanduse tuumik. Nad on inimesed, kellele «kõik on võimalik». See lause on ka Tallinna koosviibimise tunnuslauseks. Tuleviku võimalus Eestil on selle istungi ajal võimalik tutvustada oma riigi majandust ja võimalusi sellele ühiste majandushuvide eest seisvale Euroopa tulevikumajanduse tuumikrühmale. Näiteks Soome Noorte Kaubanduskoda ei valinud eelmisel aastal aasta positiivseimaks soomlaseks mitte mõnd saavutustele pühendunud ärimeest, vaid Helsingi piiskopi Eero Huovise. Tallinn on õige paik JCI uue ajajärgu Euroopa istungite pidamiseks, sest linnal on selles suhtes kogemusi. Noorte Kaubanduskoja eelkäijaks võib pidada Mustpeade Vennaskonda, mis oli 15. sajandil tegutsenud noorte ärimeeste ühendus. Selle organisatsiooni jäljed on näha Tallinna linnapildis siiani. Kui mustpead ei tohtinud abielus olla, siis tänapäeva noorkaubanduskodalased on tavaliselt abielus. Ent tähtis on see, et mustpead tegid otsuseid, mis veel tänapäevalgi mõjutavad Tallinna linnapilti. Mustpeade maja räägib sellest, kui pikaaegne ja suur mõju oli noorte ärimeeste otsustel ühiskonnale. Võib-olla peavad tänapäeva eesti ärimehed veel õppima firmade ühiskondlikku vastutust, kuid kaugelt pole vaja seda õpetust otsima minna. Noorte Kaubanduskoja Euroopa istung tähistab tulevikku. See on täiesti erinev Eestis viimasel ajal kõneainet pakkunud Tallinnas Tõnismäel asuva pronkssõduri ausamba saatuse ümber keerlevast diskussioonist, mis on vastandina minevikupärand. Kuigi neid kahte asja ei saa ühe mõõdupuuga mõõta, on neid siiski hea võrrelda. Noorte kaubanduskodade keskustelu puudutab ülemaailmseid tulevikuvõimalusi. Pronkssõdur on sattunud tahtmatult diskussiooni keskpunkti, kus ajaloo kepphobusel püütakse tulevikku ratsutada. Kepphobustel tulevikku Soome kirjaniku Veikko Huovineni tegelaskuju iseõppinud teadjamees Konsta Pylkkänen ütles, et tarkuse järel tuleb tagantjärele tarkus. Mind aga huvitab eelkõige see, miks pronkssõdur on sattunud ägeda keskustelu keskpunkti. Mida see räägib Eesti ühiskonnast ja elustiilist? Sisaldub selles ka midagi muud peale provokatsiooni ja vastuprovokatsiooni? Tähelepanekute kohaselt on vene vähemus hästi sulandunud Eesti ühiskonda. Suurem osa venelasi ei taha Venemaale tagasi. Eesti on neile kodumaa, võib-olla ka isamaa. Kuid mingid Eestis tegutsevad jõud soovivad lüüa kiilu venelaste ja eestlaste vahele. Selle diskussiooni üks põhiosi on Nõukogude Liidu okupatsioon, mida esindab ka pronkssõdur. Selleteemalisele üleskutsele leidub alati vastukaja. Kui pronkssõdur oleks tõesti tahetud Tõnismäelt ära viia, siis üheksakümnendate aastate alguses oleks selleks olnud sobiv aeg. Siis ei soovinud ka mitte Mart Laari valitsus seda puutuda. Ja see oli tark tegu. Üks pronkssõdur ei muuda rahva ajalugu, vaatamata, et on osa sellest. Igapäevaelus tähendab pronkssõduri üle peetav vaidlus seda, et Tallinna politsei on sunnitud seda valvama. Niigi tööjõust puudust tundev politsei on sunnitud panema oma töötajad tühja asjaga tegelema, kuigi neil oleks kindlasti ka tähtsamat teha. Väljast vaatlejale jääb mulje, et olukorda ei kontrolli mitte keegi. Lahendust on raske leida, sest vene vähemusel pole ühtset just nende õiguste eest seisvat organisatsiooni, kellega asju läbi arutada. Tegelikult on see laiem probleem. Kasulik oleks, kui mingi organisatsioon esindaks Eesti venelasi, kes on ka osa eestimaalastest. Teisalt on teema seotud ka sellega, et pronkssõduri vastu võitlevatel rahvuslastel puudub samuti ühtne organisatsioon. Sellises olukorras peaks leiduma poliitilisi juhte, kes mõistaksid, et kuigi ajalooga tuleb kursis olla, ei saa tulevikku rajada mineviku müürile. Praegu presidendivalimisteks valmistuvas riigis paistab silma ühtse juhi puudumine. Soome sõduri vorm Pronkssõduri lähedal asub okupatsioonide muuseum. Kui mina sooviksin suunata avalikkuse tähelepanu okupatsiooniaastatele ja Nõukogude Liidu tegutsemisele Eestis Teise maailmasõja järel, paneksin muuseumisse hoopis mõjuvõimsamaid eksponaate. Praegu külastab seda muuseumi umbes kolm tuhat inimest aastas, kuid see arv võiks olla palju suurem. Okupatsioonide muuseumil tundub olevat liiga vähe ressursse. See ei anna ülevaadet, vaid edastab juhtunust üksnes fragmente. Kohvrite rida, neid sündmusi näitavad vanad, lõputult pikad videomaterjalid ja paar vangikongi ust pole piisav materjal.
> Loe edasi |
kõik galeriid
