Poisipõlvest peale olen eelistanud oma muusikavalikutes rokki. Rokigurud J.M.K.E., GGG, Vennaskond olid need moosekantide pundid, mis kunagi kõrvad liikuma panid. Okupatsiooniaegne kollaborantlik keskkomitee büroo ei sallinud silmaotsaski neile nii arusaamatut ja kontrollimatut eneseväljendust kui rokkmuusika ning miilits umbusaldas seetõttu isegi liiga triibulisi pükse tänavapildis.

Samal teemal: Metallica pani kontserdipubliku rokkima

Tänapäev on õnneks teine. Metallica toob Tallinna kohale lauluväljakutäie publikut, need omakorda restoranidele ja hotellidele märgatavat majandusedu. Toredad uudised annavad lootust kodumaisele raskele rokile, mida isiklikult hindan.

Võtnud eile kahe omaealise soome Metallica fänniga Raekoja platsil klaasi õlut, ei saanud jutus mööda ka neile eurovisioonivõidu toonud Lordi-koletistest. Võidavad ikka need, kel midagi öelda on.

Eilne väljamüüdud kontsert annab tunde, et vähemalt väärt muusikat mõistetakse siinkandis veel hinnata. Niisiis võib lükata edasi näiteks kitarriõpingud, sest rokkmuusikal on Eestis šansse ja seda ala isikliku sekkumisega päästa pole vaja.