Arutelu maksude ja nende alandamise üle on Eestis enamasti kahjuks poliitiline, mitte majanduslik. Kasutatavad argumendid on pigem pärit poliitika- mitte majandusleksikonist.

Järjekordses jutusaates läheb sageli kaotsi kandev idee: miks ikkagi peaks makse alandama või siis vastupidi, miks ei peaks makse alandama.

Arvajatele tundub

Parempoolsed on maksude alandamise poolt ja vasakpoolsed vastu, kuid mis põhjusel? Vahel jääb mulje, et pooled ei saa isegi aru, miks. Ja seetõttu kannatab oluliselt veenvus.

Tüüpilisemad argumendid on, et maksukärped on halvad sellepärast, et nad on halvad, proportsionaalne tulumaks on halb sellepärast, et see on halb. Väitlustes kajavad aastast aastasse ühed ja samad (väär)arusaamad.

Näib nagu sõdiksid proportsionaalse tulumaksu vastased oma idee eest nii visalt vaid sel põhjusel, et neile tundub, et astmeline tulumaks on parem ja see meeldib neile. Kumbki pool ei taha või ei suuda oma väiteid teaduslike ja ratsionaalsete argumentidega põhjendada.

Ja kui argumente leitaksegi, siis on need tendentslikest allikatest ja vastuolulised. Kumbki pool kummardab oma jumalat ja ratsionaalsed argumendid kaotavad oma tähtsuse.

Kõrvalt majandusteadlase pilguga vaadates võib maksukärbete pooldajate argumendid kokku võtta järgnevalt: maksude alandamine aitab luua täiendavaid majanduslikke stiimuleid ja selle läbi elavdada majanduskasvu.

Enamlevinud vastuargument on, et maksude alandamine jätab valitsuse ilma olulistest ressurssidest inimeste heaolu eest hoolitsemisel ja riigi muude funktsioonide täitmisel. Emotsionaalsemad vasakpoolsed viitavad maksukärbetele järgnevale ühiskonnakorralduse ja niigi olematu heaolu kollapsile.

Lisaks olevat igasugused maksukärped kurikaval vandenõu vaeste vastu, kelle rasket koormat rikaste arvel veelgi kasvatatakse.

Püüan rahvusvahelise kogemuse, eelkõige USA, najal tõestada, kuivõrd jätavad mastaapsemad maksukärped valitsused ilma maksutuludest ja süvendavad sotsiaalset ebavõrdsust. Või on äkki vastupidi?

Kolm põhjalikku reformi

Ennetades oponentide kriitikat, et USA kogemus ei ole pisiriigis rakendatav, väidan, et majandusseadused kehtivad sõltumata riigi suurusest, geograafilisest asendist või riigikeelest. Nad on vägagi universaalsed.

Majandusteadus on selles mõttes karm ja pragmaatiline teadus. Uskumine, et meie väiksel armsal kodumaal võiks kehtida mingid omad majandusseadused, on pehmelt öeldes sinisilmne. See ei tähenda, et suur riik ei saaks endale rahvusvahelises majanduses lubada midagi, mida väikeriik ei saa, seda enam, kui ta emiteerib maailmaraha – dollarit.

USAs teostati 20. sajandil kolm olulisemat maksureformi, mis muu hulgas kärpisid ka maksumäärasid.

Esimene neist langeb kahekümnendatesse aastatesse ja selle elluviijateks olid presidendid Warren Harding ja Calvine Coolidge. Kolmel aastal võeti vastu kolm maksuseadust, mis alandasid maksimaalse tulumaksumäära 75 protsendilt 25 protsendile.

1961. aastal käivitas president John Fitzgerald Kennedy vahepeal 91 protsendile kasvanud kõrgeima maksumäära kärpimise kava. Kava ise jõustus pärast tema surma, kui kõrgeim maksumäär alanes 70 protsendile.

Kõige põhjalikuma maksureformi käivitas monetaristide ja neoliberaalide tuules president Ronald Reagan. See maksureform ei puudutanud mitte ainult kõrgeima maksumäära alanemist 70 protsendilt 28 protsendile, vaid lihtsustas oluliselt ka maksude administreerimist, kahandas maksuastmeid ja üldist maksukoormust.

Toodavad majanduskasvu

1921-1929 kasvas Ameerika majandus kokku 59 protsenti, aastane kasv oli 6 protsenti. Kennedy maksukärbetele järgnes aastatel 1961-1968 kasv 48 protsenti. Reagani maksureform tõi USA majanduse välja sõjajärgsest sügavaimast langusest, järgnes seitsmeaastane majanduskasvu buum 4 protsenti aastas.

Väga lihtne on pärast igakordset maksukärbete ettepanekut lugeda kokku järgmisel perioodil saamata jäänud tulu, ehitamata koolimajad, remontimata maanteekilomeetrid või tõstmata jäänud kultuuritöötajate palgad. Teadmatusest või pahatahtlikkusest unustavad oponendid ära põhimõtte, miks üldse makse alandada kavatsetakse – ikka selleks, et elavdada majandust ja kasvatada pikas perspektiivis valitsuse maksutulusid.

Meil jääb küll järgmisel aastal kolm koolimaja ehitamata, aga kolme aasta pärast saame ehitada ehk viis või kuus koolimaja. Ent oponendid ei usu neid väiteid ja seetõttu on jälle põhjust uurida ajaloolist kogemust.

1920. aastal oli USA valitsuse maksutulud individuaalsest tulumaksust 719 miljardit dollarit, 1928. aastaks kasvas see 61 protsenti ehk 1164 miljardini. Kennedy valitsemisajal, 1961. aastal, laekus USA valitsusele tulumaksust 94 miljardit dollarit, 1968. aastal 153 miljardit dollarit. Kaheksakümnendatel suutis Reagan kasvatada valitsuse kogutulu 99,4 protsenti.

Rikkad maksavad alati rohkem

Enim levinud vastuargument maksukärbetele on, et rikkad võidavad maksukärbetest rohkem. Seda eriti proportsionaalse maksusüsteemi puhul. Sellega seondub ka üks levinumaid müüte, et rikkad ei maksa oma õiglast osa maksudest.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.75