DEMON

Music That You Wanna Hear (Small/20000ST)

Koleda artistinimega mees on Jeremie Mondon tegelikult ja oma esimesel albumil pakub ta väga cool’i rnb’d. Prantsuse rnb – see võiks olla selle suve hitt-liin. Demon on teinud seni house-singleid ja väga hea öö-house-plaadi (projekt Wuz) koos gallia hausi suurkuju Alex Gopher’ga, mida tähendab aga tema rnb? See on samm edasi ameerika kommerts-rnb’st otsekohese peomuusika suunas. Rämedad bassid, tugevad dancehall-mõjud, arrogantne vokaal (eriti hea ja õnneks läbiv on neiu Awa), pidev prantslaslik trikitamine veidrate saundidega, kitarrid. Kitšist on vähe puudu, aga Demon ei ületa seda piiri, prantslastel on sageli peen maitse.

Valner Valme

••••

10 000 MANIACS

Campfire Songs (Elektra/Rhino)

Ameerikas kerkis kuueliikmeline maniakkide seltskond koos sama 80ndate juurterocki ja folkrocki lainega, millest tekkis ka R.E.M.. 90ndail oli Natalie Merchanti hääl ja pisut kiuksuga bänd juba omamoodi kaubamärk ja kõlas raadiolainetel Eestiski. See on kogumik, mis katab ansambli esimest tosinat aastat. Duubelplaadist pool on grupi varajased hitid, teine pool aga ebatuntud laulude päralt. Muusikast ettekujutuse saamiseks pange samasse potti kitarrilärm, Blondie, B-52s, indie-eetika ja kohati päris head meloodiad. Lisage vürtsiks nutikalt intelligentsed laulutekstid ja kujutlege end Teise Ameerikasse. Paraku on see plaat siiski kui ajaloodokument (1982–1993), mitte mingi tõeline ülevaade.

Immo Mihkelson

•••

PAF

Only Our Cars (Kohvirecords)

Sedakorda on luubi all nii suur plaat, et luupi pole vajagi. 12-tolline vinüül ja – poiss, mida ütled sa! – eesti muusika. Aga see pole piisav põhjus viis punkti ära panna ja jeehat tõmmata. Väheüllataval kombel on muusika see, mis selle plaadi heaks teeb. Paf on andekas nooremapoolne elektroonik, kelle kõrva- ja käetunnetus meloodiate/saundide koha pealt on lausa kadestusväärsed. Kõik on nii paigas – kuid ometi mitte kastreeritud, lipsustatud, ahelais. «Almost» on vaat et parim eesti elektrooniline lugu üldse ja rõõmustav on tõdeda, et ka ülejäänud paladesse on suudetud sisse kodeerida samaväärne meeleolukus. Onnitelut.

Ants Tõnisson

•••••

GHOSTFACE

The Pretty Toney (Def Jam)

Wu-Tang Clani liikme Ghostface Killah’ (aga ta pole enam tapja) neljas sooloalbum 60-70ndate soulisämplitega, lõrisevate bassidega vihaselt fankiv raju, aga lõbus hiphop. Mahlakam, soulim, naljakam kui varem, tõeline peoplaat. Mõned lood on endiselt tumedad ja karmid (lühike, aga võimas «Kunta Fly Shit», vanakoolikänksta «Run» Jadakissiga), lõpupoole läheb plaat Jackie-O, Musiqi jt abiga täiega souliks. Rasvased biidid, Ghostface’i maniakk mikrirokkimine, üürgavad pasunad remiksivad hästi teie südamerütmi.

Valner Valme

••••

RULERS OF THE DEEP

nite:life 019: Tallinn Express (NRK)

Ahaa! Eesti tantsumuusika on grammofonikäpa maailma ukse vahele saanud. Inglise leibel NRK on koduks olnud nii Carl Craigile kui Motorbassile. 2001 alustatud sarja kuuluvad setid Miguel Migsilt, Ian Pooleylt ja Chicken Lipsilt. Tõsiseltvõetav jaam, kus kaasmaalased P. Julm ja Meelis Meri on peatunud. Mööda house’i tummiseid ja sügavaid vorme sujuvalt kulgev ekspress teeb 14 peatust. Tähelepanuväärne osa materjalist on eesti poiste tehtud, lisaks Jazzanovat ja Cinematic Orchestrat.

Margus Haav

••••

LENOU

Any Given Day (Mercury)

Prantsuse laululind. Kreeka päritolu. Kuulus ema. Proffide tehtud laulud. Kogenud stuudioabilised. Sekka mõni ballaad. Pretensioonikas, aga hingetu pop-rock. Hetkeni, mil plaadi keskel kõlab esimene prantsuskeelne laul. Mis hingab. Väline lihv on väljaspool kahtlust, lauljana on daam aga kobav, nagu prooviks varbaga laulu ega teaks, kas kasta end üleni sisse või mitte. Nana Mouskouri hääleulatust ja tundeskaalat pole lénou’le antud. Lihtsalt veel üks plaat. Üks unistus korraga. Või pigem kõigest pool.

Immo Mihkelson

••

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0