Meie isa, kes sa oled... ristiks kaelas
14.05.2008 00:01
Herdis Olmaru, teatrikriitik
Nõustun lavastaja Margus Kasterpaluga, et näidendi «Meie isa, kes sa
oled...» keskmes olev perekond on üsna traditsiooniline. Põlvkondade
konflikt on siin ehk küll võimendatud, kuid probleemistik jääb
ajatuks. |
| |
|
 |
Ema (Marika Aidla), isa (Hannes Kaljujärv), Raul (Leino Rei), Poeg (Tanel Jonas) peresuhete draamas.
Foto: Sveta Bogomolova |
|
|
|
|
Traagilise loo teljeks on nihkesse läinud suhted isa ja poegade vahel, kusjuures kummagi pojaga on nihe eri suunas. Vanem poeg (Tanel Jonas), kaastundlik ja suure südamega, kuid elumere lainetel kaldale loksuma jäänud, toetab isa igal sammul. Paraku hoolib isa (Hannes Kaljujärv) ainult nooremast pojast, 16-aastasest Raulist (Leino Rei), ambitsioonikast ja karjäärist unistavast noormehest, kes ei vaeva oma pead räbaldunud inimsuhetega, vaid pühendub õppimisele.
Ema on selles peres küll olemas, kuid hoiab meessoost kolmikuga teatavat distantsi. Maarika Aidla peaaegu sõnatu roll annab mõista, et tema side perega on lõdvenenud vaid söögitegemise ja pesupesemise tasemele.
Laul teeb advokaadiks
Kaljujärv loob kinnisideedesse takerdunud depressiivse pereisa kuju, kes lisaks enesele hävitab kogu perekonda. Sõnades lunib ta küll mõistmist ja ärakuulamist, kuid tegelikult nõuab pigem haletsemist. See isa ei pane endale kaasa tundma, sest on panuse teinud valele pojale ning enesehaletsuse ja ühe lapse varajamatu eelistamisega muutub ta vaatajale pigem eemaletõukavaks.
Leino Rei mängitud pere noorim võsu on klammerdunud oma tulevikuunistuste külge. Ta käib kodus vaid õppimas ja magamas, seal toimuv ei lähe talle vähimatki korda. Lavastuse jooksul muutub tema ignorantsus pere suhtes lausa vihkamiseks.
Samas on Raul elus kogenematu ja vanuse tõttu veel piisavalt naiivne, nii et kui vanem vend lubab, et temast saab advokaat juhul, kui ta isale ühe laulu laulab, usub ta siiralt sellesse ning võtab end selle nimel paariks minutiks kokku (suurepärane muusikaline vahepala Tanel Jonaselt ja Leino Reilt).
Vanema pojana loob Tanel Jonas rolli, mis oma kompromissitu isaarmastusega kriibib kohati vaataja südant. Ta on masohhistlikult allaheitlik, olles igal hetkel valmis isa kuulama ja tema ülestähendusi lugema, end ohverdavalt isa elu edasi elama. Paraku on ta aga ülejäänud pereliikmete silmis täielik outsider, keda ei vaevuta isegi nimepidi kutsuma.
Kahetähenduslik pott
Lavastuse minimalistliku kujunduse moodustavad tool, madrats ja tualettpott – igale pereliikmele oma element. Madratsil mõtleb omi mõtteid ja kuulab muusikat vanem vend, toolil istudes õpib noorem matemaatika kontrolltööks ning tualetis käib isa oma ängistavaid mõtteid kirjasõnasse vormimas.
Keset lava seisnud pott näis mõneti kahetähenduslik – ühelt poolt oli see justkui märk, et ega isa päevik teab mis suur väärtus polegi, teisalt tekkis paralleel Hemingwayga, kes väidetavalt ka just tualetis kirjutamas käis.
Viiteid läinud sajandi ameerika suurkirjanikule võib sellest lavaloost leida veelgi – enesetappu sooritada üritav isa tõlgendab kellakonge kui talle löödavaid hingekelli ning lõpetas ju ka Hemingway oma elu depressiivsusest tingitud enesetapuga. Tema loomingus sageli vastandunud küünikud ja lihtsakoelised tegelased on ka Kivastiku loos kahe vennana esindatud.
Isa surmaga langeb poegadelt taak ja toimub vabanemine. Isegi vanem poeg, kes on alati olnud isa poolel ja kes võiks jääda leinama, otsustab vennaga koos paremat elu minna otsima.
Finaalis lava tagaseinas olevate mustvalgete videokaadrite muutumine värviliseks annab mõista, et elu muutub helgemaks. Parafraseerides üht klišeelikku väljendit – isa õnnetus on tema poegade õnn.
UUS LAVASTUS
«Meie isa, kes sa oled...» Mart Kivastik (pildil)
Lavastaja: Margus Kasterpalu
Osades: Marika Aidla, Hannes Kaljujärv, Tanel Jonas, Leino Rei
Etendub 16. ja 17. mail Tallinna Linnateatris
Esietendus 4. mail Tartus Ateena keskuses |
|
|
|
|
