> Suhtekorraldaja Raul Kalevi arvates tuleb selleks, et mõnda inimgruppi Eesti ühiskonda integreerida, esmalt endale selgeks teha, kes need integreeritavad on. Kõndis kord põline grusiin, Eesti pass taskus mööda Viru tänavat. Tal oli hea tuju, sest ülemus oli just tõstnud palka. Oli veel öeldud, et meil Eestis on nüüd nii, et me armastame väikeseid rahvaid nagu gruusia ja tšetšeenia, ja et teil on olnud raskem saatus kui meil. Hoidkem kokku. Vene tänava nurgal põrkas teotahteline lõunamaalane kokku rahvuskaaslasest õepojaga, poolgrusiinist-poolabhaaslasest kalli sugulasega, kes kurtis, et oli just töölt hundipassi saanud. Oli öeldud, et te venelased õhutate siin vaenu ja lõhute linna, selliseid eesti firmad ei vaja.
Hiljutine rahvuste kokkupõrge pronkssõduri jalamil ning pärast seda käivitunud valitsuse päästeoperatsioon venelaste integreerimiseks Eesti ühiskonda on minu jaoks tõstatanud hulgaliselt pisiprobleeme, mille lahendamisega peame suutma tegeleda veel enne kui paiskame eetrisse hulga poliitiliselt korrektset demokraatiat ja sõnavabadust ning lubame seda uutes meediavormides viljeleda ka meie taasavastatud strateegilisel sihtrühmal - venelastel. Nimelt - kes on need venelased, kes elavad Eestis ja keda me integreerida tahame? Muide, seda küsimust küsivad paljud vene keelt emakeelena rääkivad isikud sageli iseendaltki. Kes ei usu, võib iseseisvalt sama uuringu läbi viia. Uuringu algusega läheb libedalt. Nagu teada ajaloost, on puhast vene rassi väga raske leida juba aastasadu. Ehk neid, kes igipõliselt Vene aladel elasid, on erinevate ajaloodraamade ajal ristatud küll mongolite, küll tatarlaste, küll hiinlastega sedavõrd palju, et osa uurijaid arvab, et etnilist venelast enam praktiliselt üldse ei eksisteeri. Või kui, siis väga väike protsent. Seega, ilmselt ei otsi me siis Eestis integreerimishüsteerias taga etnilisi venelasi. Loogika jätab meile kolm valikut, kelle seast integreeritavaid otsida. Need on kas venemaalased (Venemaa kodanikud), venemeelsed (mis iganes see sõna ka ei tähendaks) või venekeelsed inimesed. Esimestega meil asja pole, sest nende osakaal Eestis on kaduvtilluke. Teistega on juba keerulisem, sest nende ülesleidmise metoodika ei allu enam napi eelarvega valitsusasutuste mõjusfääri. Kõige ilmsemalt oleme tagasi juba vana hea tõetera lävel - integreerida tuleks need venelased, kes kõnelevad emakeelena vene keelt. Justkui kerge ülesande taga peitub aga palju suurem mure - kas vene keelt emakeelena rääkivad inimesed on ikkagi ühtne kultuur ja ühiste huvidega huvigrupp. Siinkirjutaja naiivsete ja pealispindsete elukestnud uuringute valguses tuleks järeldada, et nn venelane on väga mitme identiteediga grupp, justkui mitme peaga lohe. Kusjuures identiteet muutub sageli ja etteäraarvamatult. Tuvastada saab teatud kordumakippuvaid grupile iseloomulikke iseärasusi. Näiteks väidavad paljud venelased, et rännates Eestist välja kas läände või itta, vastavad nad küsimusele, mis rahvusest te olete, üheselt: me oleme eestlased. Sest nii nad end just tunnevad. Teine huvitav ning segadust tekitav iseärasus on aga tuvastatav eri gruppide sees. See lähtub tõsiasjast, et paljud venekeelt emakeelena kõnelavad eestimaalased on puhastverd ukrainlased, valgevenelased, grusiinid või aserid näiteks. Nemad ennast kindlasti venelasteks ei pea. Aga paljud neist aktiivselt oma kultuuriseltsides ei tegutse. Edasi uurides jõuame järgmise subkultuurini, mille esindajaid seostab üldjuhul venelastega vaid passi kirjutatud rahvus või venepärane nimi. Tegelikkuses on nad aga näiteks grusiinid, kelle isa on venelane või aser, kelle, ema on juut või tšetšeen, kelle vanaisa oli mordvalane. Need on inimesed, kes tunnevad end venelastena vaid Eestis, põlisrahva antud märgistuse tõttu, isekeskis peavad nad end aga hoopis kellekski teiseks. Sageli. Kui liita kokku puhastverd muude väikerahvaste esindajad, kes segastel aegadel Eestisse on sattunud ning lisada neile need, kes peavad ennast ise segaverelistena mõne väikerahva esindajaks (vabal valikul, aga mitte kunagi venelasteks), jääb meil järgi vaid veel üks grupp, mis on siinkirjutaja hinnangul eelmisest palju-palju väiksem ning kuhu kuuluvad need üksikud, kes vene keelt emakeelena kõneldes ei pea ennast ei eestlasteks ega ka muude väikerahvaste esindajaks ning kes julgevad ennast nimetada venelasteks nii siin kui sealpool piiri. Aga ka nende identiteediga on tõsised probleemid - liikudes Venemaale või jälgides Vene massiteabe kanaleid, on neile juba alates 1990ndatest aastatest saadetud ühest sõnumit: te ei ole enam venelased, te olete teistsugused, te olete eestimaalased. Ja suur osa sellest grupist tunnetab hoolimata oma vene vanematest, et Venemaa pole nende kodu. Nad on küll venelased, aga mitte Vene venelased. Ja nad teavad, et sinnapoole piiri pole nad tegelikult oodatud. Kusjuures meil on olemas ka oma põlisvenelased - need kes, elavad aastasadu Peipsi ja setu aladel. Nad on lojaalsed ega vaja integratsiooni. On
> Loe edasi |
