Suhtekorraldaja Raul Kalevi arvates tuleb selleks, et mõnda inimgruppi Eesti ühiskonda integreerida, esmalt endale selgeks teha, kes need integreeritavad on.

Samal teemal: Mikko BBCs: Eestis pole Putini venelased

Uuringu algusega läheb libedalt. Nagu teada ajaloost, on puhast vene rassi väga raske leida juba aastasadu. Ehk neid, kes igipõliselt Vene aladel elasid, on erinevate ajaloodraamade ajal ristatud küll mongolite, küll tatarlaste, küll hiinlastega sedavõrd palju, et osa uurijaid arvab, et etnilist venelast enam praktiliselt üldse ei eksisteeri. Või kui, siis väga väike protsent. Seega, ilmselt ei otsi me siis Eestis integreerimishüsteerias taga etnilisi venelasi.

Loogika jätab meile kolm valikut, kelle seast integreeritavaid otsida. Need on kas venemaalased (Venemaa kodanikud), venemeelsed (mis iganes see sõna ka ei tähendaks) või venekeelsed inimesed. Esimestega meil asja pole, sest nende osakaal Eestis on kaduvtilluke. Teistega on juba keerulisem, sest nende ülesleidmise metoodika ei allu enam napi eelarvega valitsusasutuste mõjusfääri. Kõige ilmsemalt oleme tagasi juba vana hea tõetera lävel - integreerida tuleks need venelased, kes kõnelevad emakeelena vene keelt.

Justkui kerge ülesande taga peitub aga palju suurem mure - kas vene keelt emakeelena rääkivad inimesed on ikkagi ühtne kultuur ja ühiste huvidega huvigrupp. Siinkirjutaja naiivsete ja pealispindsete elukestnud uuringute valguses tuleks järeldada, et nn venelane on väga mitme identiteediga grupp, justkui mitme peaga lohe. Kusjuures identiteet muutub sageli ja etteäraarvamatult. Tuvastada saab teatud kordumakippuvaid grupile iseloomulikke iseärasusi. Näiteks väidavad paljud venelased, et rännates Eestist välja kas läände või itta, vastavad nad küsimusele, mis rahvusest te olete, üheselt: me oleme eestlased. Sest nii nad end just tunnevad. Teine huvitav ning segadust tekitav iseärasus on aga tuvastatav eri gruppide sees. See lähtub tõsiasjast, et paljud venekeelt emakeelena kõnelavad eestimaalased on puhastverd ukrainlased, valgevenelased, grusiinid või aserid näiteks. Nemad ennast kindlasti venelasteks ei pea. Aga paljud neist aktiivselt oma kultuuriseltsides ei tegutse. Edasi uurides jõuame järgmise subkultuurini, mille esindajaid seostab üldjuhul venelastega vaid passi kirjutatud rahvus või venepärane nimi.

Tegelikkuses on nad aga näiteks grusiinid, kelle isa on venelane või aser, kelle, ema on juut või tšetšeen, kelle vanaisa oli mordvalane. Need on inimesed, kes tunnevad end venelastena vaid Eestis, põlisrahva antud märgistuse tõttu, isekeskis peavad nad end aga hoopis kellekski teiseks. Sageli. Kui liita kokku puhastverd muude väikerahvaste esindajad, kes segastel aegadel Eestisse on sattunud ning lisada neile need, kes peavad ennast ise segaverelistena mõne väikerahva esindajaks (vabal valikul, aga mitte kunagi venelasteks), jääb meil järgi vaid veel üks grupp, mis on siinkirjutaja hinnangul eelmisest palju-palju väiksem ning kuhu kuuluvad need üksikud, kes vene keelt emakeelena kõneldes ei pea ennast ei eestlasteks ega ka muude väikerahvaste esindajaks ning kes julgevad ennast nimetada venelasteks nii siin kui sealpool piiri. Aga ka nende identiteediga on tõsised probleemid - liikudes Venemaale või jälgides Vene massiteabe kanaleid, on neile juba alates 1990ndatest aastatest saadetud ühest sõnumit: te ei ole enam venelased, te olete teistsugused, te olete eestimaalased. Ja suur osa sellest grupist tunnetab hoolimata oma vene vanematest, et Venemaa pole nende kodu. Nad on küll venelased, aga mitte Vene venelased. Ja nad teavad, et sinnapoole piiri pole nad tegelikult oodatud. Kusjuures meil on olemas ka oma põlisvenelased - need kes, elavad aastasadu Peipsi ja setu aladel. Nad on lojaalsed ega vaja integratsiooni.

On muidugi veel hulk labasevõitu, kuid mõnel pool praktiseeritud võimalusi venelaste identifitseerimiseks. Näiteks võiks venkud olla need, kellel on hall pass. Võin need, kes on asunud Eestisse elama pärast nõukogude okupatsiooni algust. Või need, kes sihvkasid närivad, ühistranspordis räuskavad ja maha sülitavad. Aga arusaadavalt pole need määratlused sugugi korrektsed, sest hallipassi omanike seas on päris korralik hulk põliseid eestlasi, ükski viimase 50 aasta sees sisserännanud inimene ei identifitseeri ennast kuidagi sisserände daatumiga ning ebaviisakust jagub ka siinse põlisrahva õuele.

Olen sageli mõelnud, et kui mu natsionalistist ema räägib, et kõik venelased tuleks Eestist minema saata ja et meil on ürgne konflikt eestlaste ja venelaste vahel, siis keda ta õieti silmas peab. Või kui valitsus räägib mõtlikul ilmel ja veenval häälel venelaste integreerimisest, siis kas siin oleks mõistlik eristada erinevaid inimgruppe. Sest kui lüüa ühe mütsiga, siis võib see müts meie juurde naasta tühjalt ja auklikuna. Muide, ka Venemaa, kes on kuulutanud nulltolerantsi tšetšeenidele ja muule mustema välimusega seltskonnale, on igapäevaselt hädas oma kodanike diskrimineerimisega, kellel ei pruugi veres midagi lõunamaist üleüldse voolata. Sest ei keele ega välimuse järgi ei saa siiski inimese üle otsustada.

Kui rääkida integratsioonist vaid kitsamas tähenduses, kui sund-eestistamisest või kohustuslikus korras kõigi kodanike suunamisest kõnelema ja kirjutama eesti keeles, siis pole muidugi vahet, keda me integreerime ja kelleks ta end ise peab. Selline 15-aastase praktikaga lõimumiskogemus näitas meile meie endi auklikku mütsi just hiljuti. Kui aga rääkida integratsioonist laiemalt kui erinevate identiteetidega inimeste vahel usaldussideme loomisest ja riigile truude kodanike kasvatamisest, siis oleks ehk tark alustada huvitundmisest, kellega me kõrvuti elame.

Jagan Marianne Mikko seisukohta, et Eestis pole Putini venelasi, vaid on palju erineva segase identiteediga rahvast, kellel me peame aitama leida oma identiteeti. Ja alles siis või koos sellega üritama neid integreerida. Neist saaks meie relvad võitluses Vene propagandaga. Muide, veel enne pronkssõduri saaga algust uskusin, et kui peaks tulema sõda Eesti ja Venemaa vahel, valiks vähemalt 50 protsenti siinsetest vene keelt kõnelevatest isikutest kaitsmiseks Eesti, 30 protsenti ehk üritanuks poole valimist vältida ja maksimaalselt 20 protsenti oleks olnud Vene poolel. Olles rääkinud sama seltskonnaga pärast pronkssõduri saagat, arvan, et hetkel on selgelt Eesti pooldajate hulk tänu külvatud hirmule ja teadmatusele oluliselt vähenenud.

Seega, minu arvates peaks uus integreerimislaine alustama eestlaste ettevalmistamisest. Soovitan 30 protsenti ettenähtud vahenditest jagada eestlastele meie vähemusrahvaste ajaloo objektiivseks tutvustamiseks eesmärgiga juurida nii palju kui võimalik välja põlihirm ja -vaen abstraktse Venemaa ees. Ainult nii saame oma muulased muuta sõpradeks ja meie rindevendadeks suure karu irve vastu. Teise 30 protsenti võiks kulutada vähemusrahvastele nende endi kultuuri ja identiteedi tutvustamiseks ja ülejäänu venelaste integreerimiseks.

Kuigi meile tundub, et meil on nn põlisrahvana eelised ja õigused pidada ennast Maarjamaal härrasrahvaks teiste hiljem sisserännanud kultuuride suhtes, oleks mõistlik see idee siiski maha matta. Ka Prantsusmaa võiks avaldada lehes pilapilte moslemitest või võtta jäiga seisukoha islamiterrorismi suhtes laiemalt. Aga ta ei tee seda, sest need inimesed on tema enda elanikud, kellelt otsitakse tuge.