Reiljan seisab vastu kiirele euroga ühinemisele
(30)
14.05.2004 00:01
Toomas Mattson, erikorrespondent
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Rahvaliidu esinumber Euroopa Parlamendi valimistel Janno Reiljan lubab seista selle eest, et kroonist loobumiseks korraldataks Eestis rahvahääletus, ning seab liitumisleppe mõne nõude täitmise sõltuvusse teiste ELi riikide käitumisest.
Miks on Rahvaliidu programm sedavõrd riigisiseselt orienteeritud? Kas kardate, et teie valijaskond ei suuda mõista laiemaid visioone Euroopa arengust, vaid nad saavad aru ainult jutust stiilis «mul meelen kuldne kodukotus»?
Meie programm näitab kõigepealt, milliseid väärtusi me läheme Euroopasse esindama. Kas me läheme nagu Mart Laar, positsioonilt, et suruge pensione alla ja piirake palgatõusu, või teistsuguste hoiakutega.
Nii ongi meie platvormi esimene osa sellest, millist poliitikat on vaja Eestis teha, teisena räägime Eesti iseseisvuse tagamisest ja alles kolmandana käsitleme vastastikku kasulikku koostööd teiste Euroopa riikidega. Kuldsest kodukotusest on siin isegi vähe, eelkõige on rõhk majandusasjadel.
Siin on ikka küll mitmed küsimused, mille üle teil Euroopa Parlamendis pole vähimatki võimalust otsustada – lubate siin, et riigieelarvest eraldatakse raha selle ja tolle jaoks.
Siiski-siiski. Meil on võimalik siin Eestis otsustada, millele ja kui palju me raha eraldame, ja see osa meie programmist näitab, et siinsed vajadused on meie peamine väärtus ja alles teises järgus me kaalume neid tingimusi, mida esitab meile Euroopa Liit, näiteks euroga ühinemist.
Kui me tahame euroga ühineda, siis paneb EL meie riigieelarvele väga rängad piirangud. Tõsi, Eestis ei panda seda eriti tähele, sest me oleme juba ise ennast ära piiranud, jätnud investeeringud tegemata.
Raha on iseseisva majanduspoliitika alus ja Eesti ei ole 13 iseseisvusaastat oma rahapoliitikat ajanud. Pole siis imestada, et Läti ja Leedu on meist oma majanduskasvuga mööda läinud. Eurole üleminek tähendab lõplikku hüvasti ütlemist oma majanduspoliitikale. Sellest siis ka Rahvaliidu juhtlause «Kaitse Eesti krooni!».
Mulle jääb ikka selgusetuks, miks tuleks seda krooni kuidagi kaitsta. Meil ju sisuliselt niikuinii oma raha ei ole, kroon on euroga seotud jne. Milleks siis takistada rahatähtede väljavahetamist?
Me ei kaitse Eesti krooni kui rahatähti, mida on ilus vaadata. Meie nõudmine on, et eurole ülemineku ja kroonist loobumise peab otsustama rahvahääletus.
Miks küll?
Sest Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga on teatud asju lubanud EL ja teatud asju meie valitsus. Nüüd tuleks paari aasta jooksul vaadata, kuidas EL täidab oma lubadusi ja kas valitsus ja parlament on rahvale õigeid asju lubanud.
Niikaua, kuni meil on Eesti kroon, on meil võimalik Euroopale öelda: üks hetk, see ei ole see, mida te meile lubasite. Meil tuleb enne eurole üleminekut teatud probleemid ära lahendada.
Kuus uut liikmesriiki ei kavatse lähiaastatel kinni pidada nõudest, et eelarve ei oleks rohkem defitsiidis kui kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Ma arvan, et meil tuleb sedasama öelda.
Meie eelarve on tasakaalus, miks me peaks äkki tasakaalust loobuma?
Aga sellepärast, et meil on investeeringud inimarengusse, riiklikku infrastruktuuri tegemata. Riigieelarve kulutuste piiramise tõttu on meil tegemata investeeringud haridusse, tervishoidu, sisejulgeolekusse, teadusesse jne.
Kui tahame, et meie riik saaks euroopalikuks, tuleb meil need investeeringud teha. Seda ei ole aga võimalik teha tasakaalus eelarve tingimustes. Seda saab teha ainult laenude abil. Ja sellisel juhul ei saagi me eurole ülemineku nõudmisi täita.
Te kutsute üles laenama, viima riigieelarve tasakaalust välja, et me ei saakski üldse eurole üle minna. Nii me satume ju samasse olukorda, milles on Saksamaa ja Prantsusmaa, teie programmis on aga öeldud, et Rahvaliit nõuab stabiilsuspakti järgimist.
Võib-olla on see stabiilsuspakt üle pingutatud ja seda ei ole tarvis. Selle üle käib suur vaidlus.
Ühine raha nõuab ühist eelarve- ja maksupoliitikat. Kui eelarve- ja maksupoliitikas on erinevus, siis elavad ühed riigid teiste arvel. Saksamaa ja Prantsusmaa elavadki praegu teiste ELi riikide kulul ja koorivad neid suurema õigusega. Nüüd tulebki oodata, mis euroga edasi saab. On ju ka Holland öelnud, et ta ei suuda või ei taha eelarvet tasakaalus hoida.
Rahvaliidu põhimõte on, et vaatame kaks aastat. Kui EL oma lubadused täidab ja me ise oma osa pingutustest teeme, on kokkuvõttes ELiga ühinemine meile kasulik.
Tuleb vaadata, kuidas kasu jaotub: kas nii, et 10 protsenti võidavad, 30 protsenti rahvast muutused ei puuduta ja 60 protsenti kaotavad, või vastupidi? Kui võidab 10 protsenti, hääletab rahvas euro vastu. Kui me teeme nii, et 60 protsenti võidab, siis kutsub ka Rahvaliit hääletama eurole ülemineku poolt.
Meil on liitumisleppes küll kohustus end euroks ette valmistada, kuid ülevõtmise aega ei ole määratud.
Praeguse poliitika jätkudes me ju vastaksime neile kriteeriumidele ja suudaksime euro varsti üle võtta.
Aga miks me peaks tahtma endale ja oma majandusele väliskapitali kasumite nimel kahju tekitada? Eurole üleminek võib oluliselt kahjustada uute ühinenud riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Vanadele liikmetele on see kasulik, et meie konkurentsieelist ei saaks, kui me niimoodi neid tingimusi täidame.
Euroopa poolt ma kuulen hääli, et see nõue eurole üle minna sai uutele liikmetele liiga raske, et eurot ei tohiks peale suruda, aga meie muudkui jätkame samal kursil.
Meenutan siiski, et Rahvaliit on valitsuses ja see valitsus on kiitnud heaks kava minna eurole üle nii kiiresti kui võimalik – 2006.-2007. aastal.
Rahvaliit ei ole seda otsust kunagi toetanud ega toeta seda ka edaspidi, see on sada protsenti kindel. Rõhutan, et Rahvaliit käitub ka Euroopa Liidus nii, nagu see on Eestile kasulik.
Loomulikult vaatasime ka meie küllaltki kurva näoga neid näruseid liitumistingimusi – halvasti töötas välisminister Toomas Hendrik Ilves ja kogu see punt. Me ei nõudnud ELilt mitmeid üleminekuperioode ja palju-palju muid asju.
Samas pidime tunnistama, et kuigi tulemused on kehvad, oleks väljaspool Euroopa Liitu veelgi kehvem. Majanduslik konkurents on kõige rängem konkurents, see ei lõpe kunagi. Seepärast pead hoolitsema, et sa mitte halvematesse tingimustesse ei jää kui teised.
Kas te ära ei unusta, et meie tahtsime ELi, mitte nemad ei tahtnud meid?
See on tõesti algusest peale selge olnud. Läbirääkimiste viimastel kuudel esitasid nad liitujatele ju sisuliselt ultimaatumi ja ei jäänud muud üle, kui tingimused vastu võtta.
Kuigi me kutsusime rahvast üles hääletama ELi astumise poolt, ei tähenda see, et me ei jätkaks ELi sees selle kritiseerimist. Ei saa juttugi olla, et ühinemishääletusega oleks me sellest õigusest loobunud.
Me teatame ka Euroopa Parlamenti minnes, et me ei nõustu seisukohaga, nagu oleks rahvas referendumil kiitnud ette heaks nii euroga ühinemise kui kõik muu. Meie ütleme, et selle hääletusega rahvas vaid teatas, et ELi astumine on lihtsalt eelistatum variant, võrreldes EList väljas olekuga.
Me teatame, et oleme sama iseseisvad kui enne, me vaatame liitumislepingut, tõlgendame seda ja vaatame, mida teised teevad. On asju, kus vaidlusi ei teki, aga on asju, kus kindlasti tekib. Ja rahaküsimus on üks neist.
Siit ka meie loosung – «Kaitse Eesti krooni!». See ei ole ainult raha, vaid ka teiste väärtuste kaitsmine.
Korrektne oleks lähtuda loosungist «Mis on kokku lepitud, see on kokku lepitud!».
Paljusid kokkuleppeid ei täida ka Euroopa Liidu pool ja seetõttu me võime öelda, et läbirääkimised jätkuvad. Kokku on lepitud ainult selles, et me asume ennast euroks ette valmistama.
Teie aga tahate ju sellestki kokkuleppest taganeda!
Moment! Meie oleme samuti valmis kokkuleppeid pidama, kui kõik peaksid. Aga seda ei pea ka vanad riigid. Lisaks on lubatud kuuel uusliikmel seda kokkulepet mitte pidada. Miks siis meie peaksime kokkuleppeid täitma? Ei pea.
Mängu mängitakse ühesuguste reeglite järgi ja selles olukorras ütleb Rahvaliit, et me jätame endale õiguse otsustada, milliseid kokkuleppeid ja millisel viisil täita.
Me pole öelnud, et oleme euro vastu, kuid see tuleb otsustada rahvahääletusel. Kui see on meile kasulik, kutsume üles euroga ühinema. Kui 25 ELi liikmest aga näiteks kaheksa ei täida stabiilsuspakti ja kavatsevad teiste riikide arvel elada, siis ütleb Rahvaliit – stopp!, sellistes tingimustes ei tohi me eurole üle minna, see on meile kahjulik.
Te kultiveerite mõtteviisi, et kui 30 inimesest 10 tavatsevad poest midagi varastada, siis võivad ka ülejäänud 20 vargile minna.
Need virutajad tuleb pokri pista, enne aga me hoiatame neid, et varastamine pole lubatud.
Nii et te kavatsete Euroopa Parlamendis rangelt nõuda, et kõik riigid peavad stabiilsuspakti nõuetest kinni pidama?
Tuleb vaadata, kumb käitumine meile kasulik on.
Kui on kasulikum mitte järgida kokkuleppeid, siis me ei järgi?
Me järgime kokkuleppeid sõltuvalt partnerite käitumisest meile kõige kasulikumal viisil.
Hüva, milline on siis teie positiivne programm?
Võtmeks on investeeringud. Kui investeerime, siis areneme, kui ei investeeri, ei arene, sest me ei loo uut väärtust. Kui me aga paneme raha haridusse ja teadusesse, oleme 20–30 aasta pärast mülkast väljas.
Nii, et te ei poolda Eestis omaks võetud põhimõtet, mille järgi ei saa kulutada rohkem, kui me teenime?
Selle järgimine ei ole võimalik. USA riigivõlg on kõige suurem – 500–600 miljardit dollarit. Ja mis siis. Tänapäeva areng käibki nii, et ma investeerin, võtan laenu. Osa investeeringuid läheb luhta, teistest saab asja.
Investeeringuid tulevikku tulebki teha nii, et tulevane põlvkond, kes sellest kasu saab, maksab need kinni. Igaüks maksab oma osa kinni. Koolimajad tuleb korda teha, õpetajale palka maksta jne. See süsteem teenib ennast tasa 50 aastaga. Kuid kui me neid investeeringud ei tee, ei jõu me arengus kunagi eesliinile.
Kui EL tahab, et teadusele kulutataks 3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis meie paneme praegu vaid 0,7 protsenti.
Oletame, et te saate europarlamenti. Ainsana Eesti parteidest hakkaks Rahvaliit kuuluma fraktsiooni Rahvusriikide Euroopa, mille suurus on marginaalne ja mõju veelgi marginaalsem. Enne uute riikide liitumist oli sotside fraktsioonis 175 liiget Euroopa Rahvapartei ja Demokraatide ühendfraktsioonis 232 liiget. Teie fraktsioonis aga 23 liiget.
Te esindate tüüpilist nõukogude mõtteviisi, arvates, et kel jõud, sel õigus ja teised ei loe midagi. Õnneks Euroopas nii ei ole, seal kuulatakse kõiki tähelepanelikult. Pole tähtis, kas oled suures või väikeses fraktsioonis, tähtis on, millised on sinu argumendid.
Ma olen nõus, et argumendid on tähtsad, kuid loodetavasti te siiski ei eita, et kui selja taga on suur fraktsioon, on ka võimalused toetust leida tunduvalt suuremad.
Euroopas ei ole valitsevat koalitsiooni ja sellega võitlevat opositsiooni. Ma ise muide alguses arvasin, et see on nii. Euroopas on oluline kokkuleppimine. Suure fraktsiooni ainus eelis on see, et seal on palju kompetentsi koos – töötavad erinevad grupid ja kui tulemus ette antakse, saad üldharivas küsimuses tõesti põhjalikuma info. Aga oma huvisid tuleb ikka ise tunda ja nende eest seista.
|
Tee koduleheks
