Mihkel Mutt: Lääs peab õppima «hiina viisakust»
14.04.2008 00:01
Mihkel Mutt, kolumnist
|
| |
|
 |
Mihkel Mutt |
|
|
|
|
Olümpiatule jooksutamine mööda maailma on üpris uus nähtus, veel hiljuti kanti seda Kreekast otse järjekordsete mängude toimumispaika. Nii et keegi ei kohustanud Hiinat tõrvikut Euroopa ja Ameerika linnade tänavaile tooma. Aga selle eesmärk on selge – oma maa promomine.
Olümpia on Hiinale eelkõige tohutu PR-üritus. Ja isegi kui see kõrvale jätta – olümpiatulega jooksmise eesmärk on olnud levitada rahusõnumit, tekitada ühtse pere tunnet.
Selle asemel on nüüd sugenenud pingeid ja kähmlusigi. Et Hiina nii reha otsa astus, tähendab, et ta ikka päris tõega ei taju adekvaatselt maailmas valitsevaid hoiakuid. Sest analüütikud on enam-vähem nõus, et praegune asjade käik on tulnud ka Hiinale ebameeldiva üllatusena, neil ei olnud seda plaanis.
Ent kuidas me ka kedagi hukka ei mõista – alati on tarvis endale aru anda, miks teine nii käitub. Seda muidugi juhul, kui eesmärk on selle käitumise muutmine. Ja Hiina suhtes meil see ilmselt nii on, pole ju võimalik kujutleda maailma tulevikku ilma selle riigita.
Miks suhtutakse Hiinas (pea kõikidesse) lääne ettepanekutesse eelarvamusega? Muidugi on tegemist suurriigiga, mis näeb end maailma nabana jne. Kuid on veel midagi, mis teda eristab näiteks USAst, samuti väga enesekesksest maast. Hiina põeb siiani rahvuslikku alandust, mis sai alguse 19. sajandi alguses, kui lääneriigid ta piltlikult põlvili surusid.
Hiinlaste silmis oli see barbaarsete noorukite vägivald vana ülikultuurse riigi kallal. «Guochi» ehk rahvuslik alandatus välismaalaste ees – nii on see küdenud nende koduses teadvuses poolteist sajandit. Seepärast tajutakse seal ka lääne (enda meelest) mõõdukalt dotseerivat tooni jõhkrate nõudmiste esitamisena. Tiibeti juhtum mahub hästi sellesse (Hiina jaoks) «postkolonialistlikku narratiivi». Välismaalased tahavad Hiinat lõhki kiskuda!
Seejuures tuleb rõhutada järgmist. Praegu ei ole tegemist totalitaarse riigi juhtkonna poliitikaga, mis kardinaalselt erineks tavahiinlase omast. Ei, vastavad meeleolud on levinud kõigis rahvakihtides (muidugi on alati dissidente). Jah, selle taga on ametlik propaganda. Aga see ei muuda eriti asja. Sest on teemasid, mille puhul ametlik propaganda lõikab suurepäraselt. Üks selline on rahvuslik uhkus ja väärikus.
Hiina juhtkonnal on väikse nihestusega kerge serveerida oma elanikele asja nii, et lääne protestid repressiivse Tiibeti-politika vastu tulevad tegelikult hiinavaenulikelt jõududelt kogu maailmas, kes tahavad nende suurepärast olümpiat kihva keerata. Nõndaviisi, astudes nendele jõududele vastu ja õhutades suurrahvalikke meeleolusid, on Hiina juhtkond suutnud animeerida «partei ja rahva ühtsust». Analoogiad Venemaa ning putinismiga on ilmsed.
Aga ikkagi – need praegused kähmlused politseiga. Pähe tulevad paralleelid. Miks siis Hiina filmilavastajate seansse ei boikoteerita? Või kui hiina kirjanik saaks Nobeli, kas koguneks Kirjanike Liit protestimiitingule?
Muidugi on sport poliitika ning ideloogiaga enam seotud kui kaunid kunstid (liiati finantseerib olümpiamänge riik). Ja ikkagi ei laiene minu negatiivne suhtumine DDRi jt maade sportlastele, kes pidid tihti oma tervisegi selle ideoloogia ohvriks tooma. (Tunnen kaasa isegi «vendadele» Pressidele, Tamarale ja Irinale!).
Lõppeks on praegu sada ja üks muud võimalust näidata oma suhtumist Tiibetis toimuvasse kui rünnata olümpiatule kandjat. Ja kaine mõistus ütleb, et ründajate seas on üksjagu neid, kellel ükskõik kus laamendada, jalgpalliväljakul või G8 kohtumisel.
Mis aga puutub sportlaste südametunnistusse, siis on neil kõigil võimalus (või lausa kohustus) kohapeal oma arvamust avaldada, kas või lugematutel pressikonverentsidel. Ja mida kõrgemalt kroonitud keegi neist vahetult enne seda on, seda kaalukamad on tema sõnad – loodetavasti ka hiinlaste kõrvadele.
Aus inimene peab oma valu ebaõigluse vastu välja hüüdma, see toob hingekergendust. (Liiati kui pole vajadust ega võimalust füüsiliselt kohe lahingusse minna!) Ja valitsused astuvad ses suhtes rahvaga ühte sammu, kas või järgmistele valimistele mõeldes.
Ent üks asi on kodune retoorika, teine – tulemuslik maailmapoliitika. Kõik need riigijuhid, kes praegu kaalutlevad, kas minna kohale mängude alguseks või lõpetamiseks (nagu oleks seal mingi vahe!), peaksid jätma oma muud tegemised, võtma kaasa nõunikud ja seitse sugulast ning sõitma. Sõita võiks ka kogu europarlament jt.
Ja nad peaksid kohapeal suhtlema võimalikult palju arvamusliidrite jt inimestega. Mängude kiitmise kõrval peaksid nad rõhutama viisakalt, ent kindlalt, et meil läänes on kombeks mõnest asjast teistmoodi mõelda ja teisiti käituda. Ja andma mõista, et kui Hiina tahab sinna perre kuuluda, on valik tema teha jne.
Seda tuleb teha pidevalt, mitte üksnes eeloleval augustil. Enamikus maailmas valitseb Hiina suhtes skisofreenia, teod ja sõnad lahknevad. Kritiseeritakse suhtumist küll Darfuri, küll Tiibetisse, aga majanduslikud sidemed tihenevad. Nii ei jõua kuhugi. Miks kandis Ameerika survepoliitika NSV Liidu puhul vilja? Sest Moskva oli majanduslikult nõrk. Aga Hiina aina tugevneb. Lääs näeb Hiinas põhjatut turgu ja odavat tööjõudu. Kas või Saksamaa investeeringud sinna on üüratud. Kas hakkavad ärimehed neid «mingi budismi» pärast tühistama? Loomulikult mitte. Liiati kui suhted läheksid sellest veel hullemaks.
Lääs peab õppima rohkem «hiina viisakust». Ainult sellega saavutab ta seal oma eesmärke. |
|
|
|
|
