Neil päevil möödub aasta liberaalse koalitsiooni võimuletulekust Eestis. Selline tõdemus võib mõjuda üllatavalt, kuid nii see on.

Kuuluvad ju Ansipi valitsuses juhtivat rolli mängivad Reformierakond ja Keskerakond rahvusvahelisel tasemel samasse Liberaal-demokraatlikusse Internatsionaali.

Seetõttu ei tohiks nende koostöö olla sugugi ootamatu. Kui Siim Kallase juhitud valitsuses läks aga Keskerakond Reformierakonna nägu, siis Ansipi valitsuses on toimunud vastupidine: Reformierakond on lausa hämmastava kiirusega kokku kasvanud Keskerakonnaga.

Tõsi, ega Keskerakonnalgi kerge pole olnud.

On nad ju pidanud valitsusse pääsemiseks ja seal püsimiseks loobuma paljudest neile hääli toonud loosungitest.

Pensioni kiire kasvuga on küll lihtne uhkustada, paraku tuleb see Keskerakonna poolt omal ajal suurima ägedusega kritiseeritud Isamaa valitsuse radikaalsetest otsustest, mis on viinud Eesti majanduse nii heasse seisu, et see ka pensionikassas kajastub.

On lausa lõbus vaadata, kuidas Keskerakonna liidrid kinnitavad, et «nüüd» on Eestis hea elada, üritades meeleheitlikult unustada, et see edu oleks jäänud olemata, kui Keskerakond oleks varem riigitüüri juurde pääsenud.

Sellisel juhul oleks Eesti olukord võrreldav Moldova või Valgevene, paremal juhul Ukraina või Venemaa omaga. Eesti õnneks on Keskerakonnal jätkunud paindlikkust oma põhimõtetes, mistõttu Isamaa majanduspoliitikas pole midagi muudetud.

Tunduvalt hullemate tagajärgedega ähvardab Eestit Reformierakonna liberaalsus oma põhimõtete suhtes.

Näota Reformierakond

Ansipi juhtimisel on Reformierakond kaotanud nii põhimõtted kui näo.

Reformierakonna nimeline erakond on loobunud igasugustest reformidest ning hoolitseb vaid selle eest, kuidas järgmisteks valimisteks võimalikult populistlike loosungitega välja tulla. Eesti elab vanast rasvast, tuleviku peale mõtlemine on moest läinud. Eesti riigile läheb see kalliks maksma.

Nii ei suutnud Reformierakond täita ühte oma uhkemat lubadust: viia Eesti 1. jaanuariks 2007 eurotsooni.

Valitsus vaikib kui haud ka sellest, milliseks kujuneb Eesti maksusüsteem tulumaksuseaduse üleminekuperioodi lõppedes. Mis aga veelgi hullem: selline mitte midagi tegemine näib jätkuvat.

Uut tähtaega eurole üleminekuks pole välja öeldud, Reformierakond üritab näidata, et viga pole midagi, tegemist on vaid ajutiste raskustega.

Ennustustest, et kui Eesti 2008. aastaks eurotsoonis ei ole, ei pääse ta sinna ilmselt lähema kümmekonna aasta vältel, eelistatakse vaikida.

Kui Eesti sooviks tõesti eurotsooni pääseda, tuleks loobuda lisaeelarvest ning teha järgmise aasta eelarve vähemalt miljardilise ülejäägiga – keskerakonnastunud Reformierakond sellele aga välja minna ei söanda.

Reformierakonna keskerakonnastumine paistab silma ka innukuses, millega Reformierakond eesotsas peaminister Ansipiga kaitseb Keskerakonna sahkerdamisi ning ebaeetilisi tegusid.

Esialgu üritas Ansip Savisaare vägitegude peale paar korda küll midagi hädiselt piiksatada, kuid seejärel ei jäänud tema suu isegi mitte lihtsalt kinni, vaid sealt hakkas tulema hoopis pidevat kaitsekõnet Keskerakonna toetuseks.

Nii oli see Savisaare Keila-Joa afääriga, kohukeste looga, nii oli see järjekordse lindiskandaali ja reostusskandaaliga – süüdlasi pole kunagi leitud, sest arusaamine poliitilisest vastutusest puudub nii peaministril kui ministritel.

Liberaalse maailmavaate esindajatelt on arusaamist sellisest mõistest ilmselt üldse asjatu oodata.

Nii triivib valitsus tulevikule vastu nagu tüüri kaotanud laev. Esialgu puhub pärituul ja kuna kurss on juba varem paika pandud, lendab laev kiirelt edasi. Kui tuule suund aga muutuma peaks, oleks tagajärjed rängad.

Vanad laulud

Mõnel alal on Reformierakond Eesti õnnetuseks oma põhimõtetele kahjuks truuks jäänud. Riigikaitsest ega selle vajadusest pole reformierakondlased kunagi aru saanud.

Nende kaitseministrite seas oli vaid üks seda ala tõesti tundev minister, kes paraku sellises valitsuses aga kaua püsida ei soovinud.

Reformierakondlased leiavad nimelt, et nii nagu iga teine asi, on ka rahvuslik julgeolek ostetav ja müüdav.

Nii on kaitseminister Ligi hoogsalt asunud lammutama Eesti riigikaitse aluseid, mille tulemusel ei suuda Eesti peagi oma riigi kaitseks vajadusel ise enam välja astuda.

Kui me ei suuda end aga ise kaitsta, siis miks peaksid seda soovima teha teised. Palgavägi võib anda tulemusi meist teisel pool naabruses elevates riikides, meid viib selle poole hiilimine vaikselt idanaabri käpa alla.

Eesti riigikaitse lammutamise vastu ei näi midagi olevat ka Keskerakonnal.

Nemad peavad kaitsejõude hoopis mõttetuks ning usuvad, et kõige paremini kaitseb Eestit leping Vene võimuerakonnaga. Selle vastu ei näi midagi olevat ka Reformierakonnal, kelle välispoliitilised suundumused on viimase aasta jooksul lausa uskumatu kiirusega Keskerakonna omadele lähenenud.

Vaenlaste mängimine

Ühinema Keskerakond ja Reformierakond oma vaadete ja tegevuse ühtsusele vaatamata siiski ei hakka. Vastasel juhul poleks neil võimalik valimiskampaania ajal üksteisega «raevukalt» võideldes hääli koguda.

Keskerakond esitab vanas headuses laulu progresseeruvast tulumaksust, Reformierakond võitleb sellele täie jõuga vastu.

Keskerakond kogub kokku vasakpoolsete hääled, Reformierakond aga Keskerakonda kartvate valijate hääled. Pärast heidetakse jälle taas õnnelikult ühte ning nii jätkub see kuni järgmiste valimisteni, mil sõjakirves taas välja kaevatakse.

Eestile pole sellisest Ansipi tsirkusest paraku suuremat tulu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.17