Teenekas keskerakondlane Liina Tõnisson leiab, et parteis on liiga palju neid, kes juhinduvad vaid fanatismist.

Jah, ma ei ole põhikirja vastu minekut kunagi varjanud, aga mul ei olnud enam teisi, tuleks vist öelda traditsioonilisi meetodeid, sest kõik need olid juba proovitud.

Samal teemal: Evelyn Sepp: Erakond selgitab (28) Keskpartei mässajad ei välista erakonnast väljaastumist

Keskerakonna mässumeelsed on süüdistanud erakonna juhtkonda ebademokraatlikus juhtimises. Mida olete üritanud teha, et seda muuta?

Olen seda teemat pidevalt tõstatanud Riigikogu fraktsioonis. Arutasime erakonna imidžit, võib ka öelda erakonna aurat ja meie tegevuskavasid jaanuaris Toilas. Õigemini püüdsime seda arutada, sellest ei tulnud praktiliselt mitte midagi välja.

Viimase katse tegin juhatuses, kuhu ma ei kuulu, aga ma läksin juhatuse koosolekule, õigemini palusin juhatust, et võib-olla oleks aeg suud puhtaks rääkida. Jäin hüüdjaks hääleks kõrbes. Siis vestlesin Edgar Savisaarega, tema soovil.

Kuna see ei andnud tulemusi, siis ma lihtsalt leidsin, et pean kuidagi mõned inimesed üles raputama. Ja raputasingi, aga ilmselt mitte neid, keda tahtsin.

Nii et nüüd saabus see hetk, kui mõõt sai täis...

Jah, ma leidsin, et ma olen olnud Eesti poliitikas 15 aastat. Keskerakonnas olen aastast 1994, ja teatava määrani olen võib-olla ka mina vastutav selle eest, et täna valitseb erakonnas vaid üks ja püha arvamus. Ma ei saa sellega kuidagi nõustuda. Sedaviisi jätkates kaotavad inimesed oma näo.

Mil moel see isikukultus Keskerakonnas tekkis?

See on kindlasti ajaloolaste analüüsi ja arutluse objekt, aga ma arvan, et 90ndate algul, kui toimusid heroilised sündmused, mil me tõesti töötasime Eesti tuleviku nimel ja meis oli fanatismi ja tahet muuta olukorda Eestis. Väga paljud inimesed ei ole suutnud sellest fanatismiperioodist välja tulla ja mõista, et täna on 2004. aasta. 1988. aastast on nüüd jumala abiga juba 16 aastat möödas. Maailm on muutunud, Eesti on muutunud.

Samasugune mõistmatus valitses ilmselt ka teid erakonnast välja arvanud koosolekul?

Esmaspäevase jutuajamise käigus mõistsin, et minu näol on tegemist viirusega, mis tuleb kiiresti korralikest inimestest elimineerida. Kuulates küsimusi ja minu vastuste kommentaare, ei näinud ma nendes kommentaarides ei võimet analüüsida ega asju natukenegi laiemalt vaadata.

Ehk teisisõnu, kõik tuli paigutada rangelt ette nähtud kastidesse, ja kuna mina ei kipu praegu ühtegi kasti mahtuma ja minusuguste arv Keskerakonnas suureneb – järelikult selline vabamõtlemine levib. Ma ei ole oma elus kunagi olnud erakonna sees nii populaarne kui praegu. Aga see on ju ohtlik, see nakkab, see on vabamõtlemine!

Mulle tundus, et esmaspäevase otsusega püütakse n-ö mõni käsi või jalg gangreeni kartuses amputeerida, aga äkki on hilja ja nüüd tuleb hakata juba pead amputeerima.

Mulle tundub, et Keskerakonda on kogunenud liiga palju inimesi, kes ei otsigi tõde ja kes ei vajagi mingisuguseid selgitusi. See on mõnes mõttes ju äärmiselt kurb ja teises mõttes muidugi... masse on ju lihtne juhtida.

Ütlesite, et erakond on jõudnud sellesse hetke, kus tuleb kaaluda pea amputeerimist. Kelle või mille pead te mõtlesite?

Selle üle võib mõtiskleda, kas erakonna pea moodustavad minusugused või on see pea kuskil mujal. Mind häirib selles loos kõige rohkem see, et keegi ei taha midagi rääkida. Kõik vaikivad. Ainult et vaikivad ajastud ei ole kunagi kellelegi kasu toonud.

Vaikivad erakonna sees?

Vaikivad erakonnas sees ja mulle tundub, et vaikivad ka väljaspool. Kuulsin, et Mihhail Stalnuhhin on minu kohta positiivselt öelnud, väga kena, aga küsige kellegi teise käest veel ja te näete, et nad ütlevad, et tüli majast välja ei viida.

See on kindlasti õige, sest perekonnatülisid tõesti ei tooda majast välja, aga kui see ületab normaalse perekonnatüli mõõtmed, siis minnakse avalikku kohta – kohtusse, ja lahutatakse või vaieldakse. Meie seda ei oska.

Ja minu selline mõnes mõttes võib-olla agooniline käik oli vist hiljaks jäänud. Isegi see ei toonud kaasa avalikku diskussiooni erakonna sees.

Valimiskonverentsil juhtunut esmaspäevases juhatuses pahaks ei pandud. Arvati lihtsalt, et 8-klassilise haridusega inimeselt ei saagi rohkem nõuda. Mina jälle ei tähtsustaks inimeste haridust. Arvan, et need, kes konverentsi juhtisid, ei tahtnudki inimmassile õigeid sõnumeid anda.

Konverentsil hõigati teile õige solvavaid sõnu. Kas kellelgi ei tulnud pähe üleeilsel koosolekul teilt omalt poolt vabandust paluda?

Oh ei, ei! Leiti, et see on normi piirides. Seepärast mulle tunduski, et enamikuga sel koosolekul viibinutest suhtlesime läbi mingisuguse filtri või seina, me saime asjadest täiesti erinevalt aru.

Minul ajakirjanikuna on väga raske saada kontakti Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega. Kuidas on lood erakonna liikmetega. Kas neil on võimalus temaga kõnelda?

Varasematel aegadel oli mul küll võimalus temaga vestelda. Aegade kulgedes on kontakte vähemaks jäänud. Viimasel ajal on minu poole pöördunud paljud, kes ei ole erakonna asjadega nii hästi kursis, ja palunud, et kas ma ei saaks neid kuidagi kokku viia erakonna esimehega.

Ma teen siit järelduse, et ilmselt on küll keeruline temaga kohtuda.

Kui mäss ebaõnnestub, siis mida plaanite edasi teha?

Ei midagi, ma jätkan oma tööd parlamendis. Oskan oma tööd, olen Riigikogus neljandat koosseisu. Mina isikuna ei ole midagi kaotanud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.7