Tankiroomikud lömastasid Vilniuse teletorni rahumeelseid kaitsjaid jaanuariööl 15 aastat tagasi. Foto: Virgiljius Usinavicius

Formaalselt oli lagunemisprotsess siiski alanud. Mitte küll tsitadellis endas, st Nõukogude Liidus, vaid tema eelkindlustuste vööndis – Berliini müür oli langenud juba 1989. aasta lõpul, kogu maailm oli näinud Ceausescu laipa vereloigus vedelemas ja Kesk-Euroopa nõndanimetatud rahvademokraatia karneval oli läbi.

Soovi korral võib väita, et esimene kivi oli välja murtud ka tsitadelli seinast – 1990. aasta märtsis kuulutas Leedu NSV ennast (taas) Leedu Vabariigiks ja asus oma vastsele iseseisvusele tunnustust taotlema. Tunnustus jäi mõistagi tulemata, sest ükski Lääne suur- ega väikevõim ei saanud tunnistada iseseisvaks riigiks Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud maad, olgu selle rahva vabadusiha nii selge kui tahes. Tsitadell veel püsis.

Samal teemal: Agoonia

Leedulaste uljas samm langes ajaliselt kokku Eesti Kongressi kokkutulemisega, mistõttu see pretsedenditu esindusorgan leidis laias maailmas ehk vähem tähelepanu, kui võinuks. Kuid positiivselt mõeldes tõmbas leedulaste selgestimõistetav samm (üks liiduvabariik üritab Nõukogude Liidust välja astuda) tule endale ja senikaua võisime meie läbi vaielda oma keerulisema, kodanikkonna järjepidevusel põhineva iseseisvumistee.

Nõukogude Liidu juhte eesotsas Mihhail Gorbatšoviga ei saanud impeeriumi ilmsed lagunemistendentsid kuidagi rõõmustada. Kindlasti ei kardetud Moskvas kolme väikest Balti (vaba)riiki, kuid kardeti Lääne reaktsiooni. Gorbatšov teadis, et kui Venemaal on sajandeid kummardatud üksnes jõudu, siis Läänes vahelduva eduga nii jõudu kui ka õigust.

Sellest järeldus, et kui NSV Liit suudab olla tugev või vähemalt näida tugevana, siis Lääne suurriigid Balti rahvaste õigusi väga tõsiselt nõudma ei hakka. Kui aga NSV Liit ilmutab nõrkust, siis lendab kohale kogu nõndanimetatud imperialistlik kaarnakari ja hakkab õndsa Woodrow Wilsoni ideekeste kattevarjus impeeriumi küljest «põliseid Vene alasid» ära kiskuma, nagu ta seda juba 70 aastat tagasi kõigiti ebaviisakalt tegigi.

Tõik, et üks impeeriumi provints deklareerib visalt oma iseseisvust ja teda ei rullitagi maatasa, ei süvendanud kuidagi muljet Moskva jõust ja vägevusest. Veel mõni aasta tagasi oleks iga piuksatus kodanlikust vabariigist ja selle sõltumatusest kiirelt vaigistatud. Nüüd harrastas seda kogu kohalik rahvaesindus mingi veidra muusikaprofessori juhtimisel – kõik see oli naeruväärne, ennekuulmatu ja talumatu. Leedu töölised ja talupojad ei või neid veidrikke ometi tõsiselt võtta, korrutasid iseenda toodetud valedest väärastunud võimumehed Kremlis – kaitseminister Jazov, siseminister Pugo, KGB ülem Krjutškov jt.

Ei maksa ülehinnata KGB ja tema juhtide informeeritust. Jah, kindlasti nad ei uskunud kõiki neid muinasjutte leedu ja vene rahva iidsest sõprusest ja leedulaste sügavalt kommunistlikest vaadetest. Kuid natukene siiski, või isegi rohkem kui natukene. Võib-olla polnud asi informeerimatuses, vaid empaatiavõime nappuses. Šovinistliku koolituse, hariduse ja kasvatuse saanud inimestel lihtsalt deformeerub see ajusagar, millega sisse elada väiksema rahva maailmapilti.

Selline deformatsioon ei iseloomusta sugugi ainult suurvene šovinismi, vaid igasugust. Suurrahvuslased ei solva väiksemaid sihilikult, vaid tõepoolest arvavad, et nood on mõnevõrra õnnetud aborigeenid, kes kõnelevad mingis «dialektis» ja tahavad iga hinna eest saada venelasteks, inglasteks, prantslasteks jne. Ning et selle juures takistavad neid vaid kohalikud rahvavaenlased, kes – tavaliselt võõra taktikepi järgi – mängivad mingeid oma mänge, enamasti võimumänge.

Kogu see retoorika läks käiku ka leedulaste vastu, kuid ilma igasuguse tagajärjeta. Leedule pandi peale blokaad, lõpetati nafta- ja bensiinitarned – ikka asjata. President Landsbergis uskus oma rahvasse. Ta ei lasknud ennast Moskva ähvardustest heidutada, mängis oma ruumikas kabinetis klaveril Ciurlionist ning oli veendunud, et vajadusel saadakse hakkama ka ilma bensiinita. Ta ei olnud karismaatiline liider, kuid nagu märgib Michael Dobbs, tegi selle tasa erakordse jonnakusega.

Selline käitumine oli Moskvale arvatavasti kõige alandavam ja valusam. Nõukogude Liidu juhtkonna sõjakam tiib hakkas otsima võimalust «kord» jõuga majja lüüa. Selleks oli tarvis veidi maailmas ringi vaadata ja sobiv hetk valida. 1956. aasta Ungari ülestõusu verreuputamine oli kenasti mattunud Suessi kriisi alla, mis lääneriikide tähelepanu endale tõmbas. Midagi samasugust võis oodata ka nüüd, 1990. aasta lõpul, sest USA valmistus Lahesõjaks.

Mängu tulid ka kvislingid, keda hoomamatul põhjusel leidub iga rahva hulgas, niisiis ka leedulaste seas. NLKP Leedu haru oli lõhenenud kaheks, Brazauskase tiib oli ühinenud iseseisvusliikumisega, Moskva-meelne käputäis Mykolas BurokeviÄ�iusega juhtimisel aga anus üha tungivamalt Kremlist abi.

BurokeviÄ�ius lasi käiku kogu oma leninlike loosungite arsenali: leedu töörahvas palub internatsionaalset abi, olles langenud pettuse, demagoogia ja hirmutamise küüsi; vaja on kehtestada presidendivõim, et lõpetada rahvavaenuliku kliki mängud; Leedus on küpsenud revolutsiooniline olukord jne.

Sellise abipalve ignoreerimine olnuks Gorbatšovile kui ikka veel maailma kommunistliku liikumise liidrile raske. Ta ei kirjutanud küll alla soovitud paberile, millega Leedus oleks kehtestatud Moskva otsevõim, kuid andis Krjutškovile, Jazovile ja Pugole 10. jaanuaril ikkagi vabad käed – ebamäärases lootuses, et tema enda omad jäävad puhtaks.

Ööl vastu 13. jaanuari hõivasid KGB eliitüksus Alfa, õhudessantvägede allüksused ja OMON lisaks juba varem üle võetud ajakirjandusmajale ning telefonikeskjaamale ka raadiojaama ja valmistusid hõivama Vilniuse teletorni, mis oli leedulaste viimane otseside muu maailmaga.

Teletorni oli kogunenud kaitsma relvastamata rahvamurd. Sõiduautodest oli organiseeritud kerge barrikaad, kuid lähenevad tankid sõitsid sellest lihtsalt üle. Rahvahulk ei pudenenud laiali, tankid tulistasid. Tõsi, õppemürskudega, kuid lööklaine lõi lähedalseisjad sellegipoolest pikali ja/või kurdiks. Peagi lömastasid tankid esimesed inimesed, seejärel avati rahvahulga pihta tuli.

Tegemist ei olnud otse tihedasse rahvamassi suunatud kuulipildujavalangutega, mis oleksid põhjustanud sadu ohvreid, vaid hajusa automaaditulega. Kokku tapsid teletorni ründajad tol ööl 14 inimest – neist enamiku kuulidega – ja haavasid vähemalt viitkümmet, mitusada inimest sai kergemalt vigastada. Surma sai ka üks Alfa liige, noor leitnant Šatskihh, kes tõenäoliselt langes rikošettkuulist omade käe läbi.

Hiljem muutis see tõik võimatuks Alfa osaluse mahasalgamise, mis aga oli oluline. Gorbatšov püüdis veresauna järel teha nägu, et esiteks ei juhtunud midagi, teiseks ta ei tea, mis juhtus, kolmandaks pole tema andnud mingit käsku, kõik toimus kohalikul initsiatiivil.

KGB parimatest parimate meeste mängusolek välistas selle muinasjutu: mingisugune BurokeviÄ�ius ei saanud kuidagi kohale kutsuda Alfat, seda võis teha vaid Krjutškov Gorbatšovi käsul või vaikival nõusolekul, nagu see oligi.

Äsja Nobeli rahupreemiaga pärjatud Gorbatšovi maine oli toimunud võika episoodiga pöördumatult määritud. Seda mitte ainult leedulaste, lätlaste ja eestlaste silmis, vaid ka oma vaenlaste silmis. Temast ei olnud demokraati ega türanni.

Tagantjärele võib öelda, et Gorbatšovi üks kasulikumaid omadusi kogu perestroika vältel oligi tema otsustusvõimetus. Ta oskas lobiseda, kuid kui oli sündmusteahela käima lobisenud, siis puges õlgu kehitades peitu. Nõukogude Liidu lagunemisele tuli see kasuks. Kuid nagu Mihhail Bulgakov «Meistris ja Margaritas» veenvalt on näidanud, viib valitseja otsustusvõimetus lõpuks ikka roimani, ja Vilniuse veresaun oli selle järjekordne tõestus.

Mõnikord on pateetilised sõnad omal kohal. Seepärast öelgem: need leedulased surid märtrisurma. Au neile.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.27