Omal amatöörlikul viisil olen ma russofiil. «Sõja ja rahu» lugemine koolipoisina veenis mind ülikoolis ajalugu õppima. Minu lemmikfilm on siiani Nõukogude versioon sellest Tolstoi meistriteosest.

Kahekümnendates eluaastates olin ma pühendunud Dostojevski-fänn. Isegi praegu ei tea ma teist sellist mõnu kui Tšehhovi lühijuttude lugemine. Minu jaoks on Šostakovitši rahustav klaverimuusika alati 20 sajandi sümboliks.

Alati oli võimalik armastada Venemaad ja vihata Nõukogude Liitu. Ja tänapäeval on võimalik armastada Venemaad ja vihata seda, mida Vladimir Putin sellega teeb.

Ma ei nõustu tihti New York Timesiga, aga Nicholas Kristof ei eksinud paar nädalat tagasi, kui ta seal kirjutas: «Põhiline probleem on selles, et Putin on suutnud läänemaailma lollitada. Ta ei ole kaine versioon Boriss Jeltsinist. Pigem on ta Vene versioon Pinochetist või Francost. Ja ta ei juhi Venemaad vabaturumajandusega demokraatia suunas, vaid fašismi poole.»

Venemaa on ohtlikum

Kõik on õige – välja arvatud see, et Venemaa ei ole ei Tšiili ega Hispaania. Kumbki neist riikidest ei ole kunagi kujutanud tõsist ohtu läänemaailma julgeolekule, õigemini paljud konservatiivid eelistasid lausa fašismi kommunismile.

Aga Venemaa on teistsugune. Goldman Sachsi investeerimiskompanii ennustuste kohaselt võib Venemaa majandus 2030. aastaks olla suurem kui Suurbritannia oma ja isegi suurem kui Saksamaal. Venemaa on endiselt maailma tuumajõud number kaks. Kui Putini valitsus on tõepoolest muutmas Venemaad fašistlikuks, peaksime paralleelide leidmiseks mujale vaatama.

1997. aastal ilmus minult artikkel, kirjutatud koos Venemaa majanduse eksperdi Brigitte Granville’iga «Weimari Saksamaa ja tänapäeva Venemaa». Ma mäletan ikka veel, kuidas üks mu säravamaid üliõpilasi selle peale arvas, et mu ennustus on üleliia pessimistlik, kuna Venemaa majanduse taastumine oli just tuult tiibadesse saamas.

Pidin talle meenutama, kui palju Weimari Vabariigil kulus aega Hitleri diktatuuriks muutumiseks.

Pärast Saksamaa häbistavat lüüasaamist I maailmasõjas 1919. aastal sündinud Weimari Vabariik elas üle hüperinflatsiooni, illusoorse majandusbuumi, kokkukukkumise ning 1930. aastate alguses muutumise autoritaarseks vabariigiks, mis kulmineerus 1933. aastal Hitleri saamisega kantsleriks. Kokku läks veidi vähem kui 14 aastat.

1991. aastal sündis Vene Föderatiivne Vabariik – pärast Nõukogude Liidu häbistavat lüüasaamist külmas sõjas. Praegune Venemaa on üle elanud majanduse kokkukukkumise, hüperinflatsiooni ja naudib praegu kõrgetest naftahindadest põhjustatud majandustõusu.

Venemaa suundumine autoritaarse võimu suunas on käinud samm-sammult alates Putini võimuletulekust 1999. aastal. Kas see kulmineerub – 14 aastat hiljem – täiemõõdulise diktatuuriga 2005. aastal? See stsenaarium muutub üha rohkem tõenäoliseks.

Hitleri võim konsolideerus pärast 1933. aastat parlamendi ja föderaalsete institutsioonide kohitsemise järel.

Putin on duuma nõrgestamiseks juba palju ära teinud. Tema viimane idee oli asendada valitavad regionaalsed kubernerid Kremli poolt ametisse nimetatavate ametnikega.

Hitleri režiimi aluseks oli samuti riigimeedia poolt üles klopitud propaganda. Putin juba kontrollib Venemaa kolme põhilist telekanalit. Ja Hitler uskus kindlalt riigi rolli tähtsusse majanduselus.

Kremli süstemaatiline töö Venemaa suurima naftakompanii Jukose hävitamisel, nagu ka energiasektori efektiivne taasriigistamine annab tunnistust sellest, et Putin jagab Hitleri vaateid, suhtudes nii eraomandi kaitsesse kui kehtivasse õiguskorda omapoolsete reservatsioonidega.

Hitleri meelevaldne valitsemisstiil kujutas paljudele sakslastele moraalset ohtu. Aga ülejäänud maailmale oli Hitler ohtlik seepärast, et ta soovis Saksamaa võimu laiendada väljaspool riigipiire.

Selles küsimuses sobib Putin samuti kavasse. Küsige näiteks Viktor Juštšenko, Venemaale vastumeelse Ukraina presidendi käest, kes mürgitati salapärasel viisil.

Kui ka Kreml ei tellinud Juštšenko mõrva, oli Venemaa sekkumine Ukraina valimistesse häbitu katse taastada Venemaa nõukogude-aegset mõju Kiievi üle. Ainult The Guardiani ajakirjanikud arvasid, et asi on vastupidi – Juštšenko kampaaniat rahastab CIA ning Janukovitši võit oli legaalne.

Ja see pole sugugi ainuke näide Venemaa katsetest sekkuda endiste Nõukogude Liidu vabariikide siseasjadesse. Putin oli edutult vastu Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenko kolmanda valitsusaja kampaaniale. Ja ta oli vaenulik Gruusias toimunud nn rooside revolutsiooni suhtes, mis asendas sovjetliku autokraadi Eduard Ševardnadže presidenditoolil läänemeelse Mihhail Saakašviliga.

Võideldes Venemaa endiste satelliitide allumatusega, ei ole Putin kahelnud mängimast separatismikaardile. Ta on tekitanud Abhaasias Gruusiast eraldumise meeleolusid ja toetanud Moldovas Transnistria enklaavi tekkimist.

Kui idaukrainlased hakkasid rääkima riigi kaheks jagamisest, selle asemel et Juštšenko võitu tunnistada, ei olnudki vaja teaduskraadi kremlinoloogias, et aru saada, kes neile sõnu ette ütles.

Rahvusküsimuses tundub sarnasus praeguse vVenemaa ja 1930. aastate Saksamaa vahel eriti suur. Siis võis Hitler näpuga näidata suurele hulgale sakslastele Tšehhoslovakkias, Austrias ja Poolas, et oma territoriaalseid nõudmisi põhjendada.

Praegu saab Kreml, kui tahab, mängida sama mängu vene vähemustega Kasahstanis (kus venelasi on 30 protsenti elanikkonnast), Lätis (pisut alla 30 protsendi; Eestis (28 protsenti), Ukrainas (17 protsenti). Selles nimekirjas võib peituda 2010. aasta Sudeedi kriis.

Leebus ei aita

Käed Iraagis tööd täis, on Bushi administratsioon siiani olnud Putini suhtes kahtleval seisukohal. Vahepeal on Valge Maja isegi tundunud võimeline aktsepteerima Kremli väidet, et brutaalne viieaastane sõda Tšetšeenia separatistide vastu on analoogne ameeriklaste «terrorismivastase sõjaga».

Paljudele lihtsatele ameeriklastele tundus Beslani pantvangikriis tõesti nagu Venemaa 11. september. Õnneks vastas ametist lahkuv välisminister Colin Powell Ukraina kriisile väga teravalt.

Pole ilmselt vaja mainidagi, et diktaatoritele järeleandmiste tegemine on läbi ajaloo olnud suhteliselt vilets ja hävingule viiv poliitiline strateegia. Ometigi peab Washington edenema ettevaatlikult: kui Putinile Ukraina läbikukkumist nina alla hõõruda, võib ta kergesti veel diktaatorlikumaks muutuda.

Peame kõik lootma, et Gruusia ja Ukraina sündmused viivad demokraatliku revolutsioonini Venemaal. Aga paralleel Weimari Vabariigiga ei ole julgustav. Saksamaa muutumine diktatuuriks käis astmete kaupa: enne Hitlerit oli võimul kolm enam või vähem autoritaarset kantslerit, kes kõik tahtsid Saksamaad oma võimu alla saada.

Lahtiseks jääb küsimus, kas Putin on lihtsalt edukam versioon autoritaarsest soojendusesinejast või Venemaa täieõiguslik füürer. Igal juhul on temast kiiresti saamas sama suur oht Lääne turvalisusele kui ta on juba praegu Venemaa demokraatiale.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75