Täna Lissabonis allakirjutatav Euroopa Liidu reformileping toob ühenduse välja ummikust, kuhu see oli sattunud pärast Prantsusmaa ja Hollandi ei-d põhiseaduse lepingule 2005. aastal, ent jätab vastuseta küsimuse, kuidas peaksid kodanikud rohkem osalema ELi töös. Pärast Prantsusmaa ja Hollandi referendumit võttis Euroopa Liit aja maha ja tundus, nagu ei teaks Euroopa liidrid, missuguses suunas edasi liikuda. ELi muud eesmärgid jäid soiku, ehkki ühendus jätkas muidugi toimimist.Saksamaa ja Portugali eesistumisel 2007. aastal tehti ära siiski suur töö ja nii jõuti suvel juba põhimõttelisele kokkuleppele põhiseaduse lepingu reinkarnatsioonis ehk reformileppes. Juba nimetus «reformilepe» ei ole nii ambitsioonikas kui põhiseadus, mis paljudel eos harja punaseks ajas. Iseenesest on vastuseta küsimus, kas 27-liikmeliseks paisunud EL hakkab reformilepingu alusel paremini tööle kui varem. Asjatundjad on kinnitanud, et ka praegu suudab EL funktsioneerida ja paljud hirmud ummiku ees on lihtsalt üle paisutatud. Ei tuleks karta ka iseseisvuse vähenemist, mille eest on hoiatanud euroskeptikud. On vähenenud küll nende alade hulk, kus liikmesriikidel on vetoõigus, ent samas on suurenenud rahvusparlamentide roll, kes kontrollivad valitsuse tegevust ELis. Sõltub muidugi palju praktikast, kuidas täpselt hakkavad pädevused liikmesriikide ja ELi vahel jaotuma. Hoolimata tõigast, et reformileppe järgi saavad kodanikud algatada oma seadusi, kui neid on miljon, on kogu reformileppe ettevalmistus kaugenenud kodanikest ja jäänud diplomaatilistesse tagatubadesse. Seega on kodanikud kaugenenud ka EList, kuid on selge, et ilma kodanike osaluseta ähvardab ELi tema legitiimsuse erosioon. Eestile on kasulik toimiv Euroopa Liit, ehkki mõned punktid reformilepingus peaksid ka meile vähemalt peamurdmist valmistama. Kaugemas perspektiivis ei ole kõikidel liikmesriikidel Euroopa Komisjonis oma volinikku, mis kindlasti vähendab riikide võrdsuse põhimõtet. Me ei tea täpselt ka, kuidas ikkagi hakkab tööle ELi ühtne välisteenistus – kas see teenib ikka kõikide liikmesriikide huve ühtmoodi. Lõppude lõpuks ei ole garanteeritud, et reformileping ikka 2009. aastaks jõustub. Referendumi selle üle peab kindlasti Iirimaa, kes on korra Nice’i lepingule ei öelnud, ja referendumi võimalus on veel olemas Suurbritannias. Kuid võib-olla on tänasega kadunud ELis teatud diplomaatiline pinge, mis halvas ühenduse tööd.
|
