Puupüsti täis saal Salme kultuurikeskuses näitas, et eri riigikordade tuletõrjest hoolimata ei ole varieteed õnnestunud veel lõplikult summutada. Tukid ikka veel hõõguvad, paiguti lahvatab leekki. Viru varietee jõulu-show säras laupäeval ligemale kolm tundi kestnud kavaga, kirjutab Urmas Vahe SL Õhtulehes.

Praegu ei oska varietee kohta vist enam terve põlvkond suurt midagi öelda, kuid tõenäoliselt tekitab see paljudel minu eakaaslastest nostalgilisi tundeid. Igatsus varietee järele tekib sel hetkel, kui soovid tõusta pooltotakast laadapalaganist kõrgemale; näha vaatemängu, mis oleks on kaunilt ja profilt tehtud ja väärtustaks nii osalejaid kui ka ümbritsejaid.

Salme kultuuripalees laupäevaõhtul toimunud Viru varietee jõulu-show ootas väljaselgitamist, kas nähtu suudab nüüdki panna südame kiiremini põksuma või on see nagu šokk klassikokkutulekul – ons tõesti kunagisest südametemurdjast järel ainult raamid?

Publiku seas liikudes sai silmata paljusid aegade hämarusest tuttavaid nägusid, kellele varietee oli omal ajal teine või isegi esimene kodu. Mõnele on vatsake ette kasvanud, mõni käib kepiga.

Vanade aegade kiituseks peab aga ütlema, et sellises riietuses nagu nüüd, poleks suurt osa publikust varietee lähedussegi lastud. Saati siis uksi avatud. Varietee ei olnud teksarahva ega villaste kampsunite koht. Siin ei peljatud smokingutki – nooremale rahvale selgituseks, et see tähendab kikilipsuga kantavat läikiva siidkraega õhtukuube, mis pannakse selga pidulikel juhtudel. Varietee kuulus kindlasti sellesse kategooriasse.

Ega vanasti poleks varieteesse lubatud mõnda praegust esinejatki. Naistantsijad on küll head, loobivad naerulsui jalga nagu muiste. Ning kui vanad Kalju Saarekese sätitud tantsunumbrid ka veel varakambrist välja võetakse, kaob vaatajalgi paiguti veerandsada aastat vahelt ja kõik olnuks kui eile.

Meestantsijatega tundub asi mõnevõrra sandim – kui mitte legendaarset Raivo Peekmanni sisse arvata, kes tantsib Eesti varieteedes juba aegade algusest peale. Esinemisrõõm on kõigi silmis, kuid kohati annab tunda, et laval viibimine pole põhitegevus – liiga kerge on mõnda jalaloopijat kujutleda päevasel ajal kas põllul melioratsioonitööd tegemas või Dvigatelis raudpolti treimas.

Tegelikult aga just meestantsijate vundamendile Eesti varietee ehitatud ongi. Meenutagem või Tiit Härmi, Ants Vähejausi, Vjatšeslav Maimussovi või Viru varietee üht esimest kunstilist juhti Ago-Endrik Kerget. Need olid mehed, kes põlgasid mõistet «isetegevus» ja kellele professionaalne tase oli ainus mõeldav algus.

Vajaka jääb ka õigest miljööst. Inimesed ja tänapäevatehnika toel tehtud show on üks, aga terviklik komplekt, mis varietee mõiste alla käib, hoopis teine asi. Salme-taolisse saali võib vedada mis tahes laserid ja ükskõik kui pehme tooli, aga õiget tunnet ei teki ikkagi. Ilma väikese ümmarguse lauata, millel näkki-rüübet, varieteed ei ole. Kõik muu on enesepettus.

On inimesi, kes äratasid meie varietee kümme aastat kestnud varjusurmast üles, uskudes, et kõik võib veel muutuda ja meie tippesinejaid ja valgeid uhkeid sulgi Eesti varieteedes kunagi veel näha-kuulda, vaat et näpuga katsudagi saab. Samal ajal teades väga hästi, et Eesti vabariigis see asi enam võimalik pole. Raha on asja paika pannud. Või siiski?

Praegune Viru varietee eestvedaja ja promootor Ants Vähejaus ütles, et kui raske on midagi üles ehitada ja kui kerge seda purustada.

«Eriti kurb, et lõhkuja on meie oma oodatud Eesti vabariik. Mäletan veel selgesti viimaseid rublapäevi. Olime filharmoonia kaudu saanud tuhandete markade eest osta Soomest esinemisriiete jaoks kangast. Üleliidulise Inturisti liine pidi muretsesime Prantsusmaalt treilerite kaupa heli- ja valgustehnikat. See kõik ootas Viru hotellis alles ülespanemist, kui tuligi vabariik ja Viru müüdi koos saba ja sarvedega soomlastele. Need ei tahtnud mingist varieteest kuuldagi. Nad polnud seda näinudki, sest ka Soomes polnud ju midagi taolist tehtud. Arvatavasti rändasid kogu kulla eest soetatud tehnika ja säravad kangad otsemat teed prügimäele. Soomlastele võrdus see ju tülika prügiga,» sõnas Vähejaus.

Tulevikust rääkides jääb Ants Vähejaus väga vaikseks.

«On tõsi, et noobleid restorane ja hotelle kerkib kui seeni pärast vihma. Aga need kõik on mõeldud raha, mitte kultuuri teenima – nagu omanikud ütlevad. Mina majandusseadusi ei tunne, aga kuidas võib vana praktika järgi öelda, et varietee end ise toita ei jaksa? Vanasti, kui Viru varietee veel otsapidi Eesti Filharmoonia üksus oli, jaksas ta ära toita nii iseenda ja peaasjalikult ka kogu filharmoonia,» jätkas Viru varietee eestvedaja.

Nüüdseks Viru varietee kaubamärgi enda hoole alla võtnud Ants Vähejaus on nõus, et praegu tegeldakse rohkem varietee järjepidevuse elushoidmise ja jätkamisega kui puhta ja kõrge kunstiga. Aga vegeteerimistki võetakse üsna tõsiselt.

«Nõnda kõva pidu kui jõulude eel, kus terve 20-liikmeline tantsutrupp koos, me mõistagi mitu korda aastas korraldada ei suuda. Seepärast oleme valmis ka lavale minema kahe- või neljakesi. Tantsuseaded on tehtud nii, et võimalikud on ka väiksemad koosseisud. Aga kutsujaid leidub. Ja mitte vähe. Eesti kümnetele spaadele oleme mitu ringi peale teinud – nemad meie põhilised tellijad ongi. Aga ka prestiižsemad firmad. Detsembri kalendris meil enam vaba õhtut vist polegi,» ütles elupõline tantsija.

Tantsijate tasemes pole hinnaalandust võrreldes ajaga, kui tehti kaks proovi päevas, tema sõnul eriti märgatagi. Kõik kümmekond näitsikut on balletikooli kasvandikud ja paljud neist lühemat või pikemat aega olnud seotud ka Estoniaga. Praegu on nad peaasjalikult koduperenaised, kes kutselise tantsuteatri laudadelt eri põhjustel kõrvale jäänud. Armu ei anta – kaks-kolm suurt proovi nädalas tehakse ikkagi.

«Ruumidega on kõige raskem.Teadupärast vähemalt Tallinnas enam sobivat esinemispaika polegi – kõik on läinud kiirema raha teenistusse ja selle järgi ka ümber ehitatud. Viru bossid on mõningaid elavnemise märke ilmutanud. Aga kõik on kestnud kindla etapini ja siis on tuli kustunud.

«Innukalt algas ka noobelrestorani Astoria ümberehitus ja õhinal otsustati luua ka veel nooblim varietee. Kui läksime tulemust hindama, oli siiski selge, et mingist peenest kohast varietee jaoks ei saanud juttugi olla. Valguspark koosnes päevavalguslampidest, mis piltlikult öeldes olid põrandavärviga üle tõmmatud,» nentis Vähejaus

Praegu ei jäägi varieteekunsti igavesel imetlejal Lauri Leesil üle muud kui nentida: kes tulebki etendust vaatama, kui Kristiine või Ülemiste kultuurikeskuses algab osturalli või Stockmannis on kohe tulemas hullud päevad. Lihtsalt revolutsioon on oma lapsed ära õginud.

Toimetas Inna-Katrin Hein, PM online