Kolmapäeva õhtul ETV eetris olnud dokumentaalfilm edastas ilma igasuguse autori hinnanguta lasteaia vanimas rühmas käiva ja sügisest kooli mineva poisi – Otto – koolikatseid. Katsetele mindi koos isa, ema ja vastsündinud õekesega, kiirematel päevadel kaasati ka lapse vanaema. See polnud siiski lihtsalt vanemate meelevaldne ralli Tallinna erinevate eliitkoolide katsete vahel, vaid sihikindel soov pakkuda oma lapsele parimat haridust juba algklassidest alates. Katsetele ei mindud mütsiga lööma, sest kodus tehti etteütlusi, ingliskeelsete sõnade järelehääldamise harjutusi ja matemaatika ülesandeid.
Ega Otto koduste koolitundidele vastu ei tõrkunudki, ka katsetele läks ta eriliste emotsioonideta. Väites vaid, et pikapeale muutusid tüütuks vanemate manitsussõnad kõigepealt rahulikult küsimused läbi lugeda ja ka oma vastuseid hoolikalt kontrollida. Koolikatsele eelnenud lastevanemate koosolekul Prantsuse lütseumis rääkis direktor Lauri Leesi, et katsetele tulevates väikestes poistes ja tüdrukutes näebki ta eelkõige tulevasi ministreid, pangajuhte ja koolidirektoreid, mitte aga näiteks selvehalli kassapidajat, «sest eesmärgid tuleb juba varakult kõrged seada!»
Just siin võibki vaatajal tekkida küsimus: millal läheb lapsevanem lapsega koolikatsele, et anda lapsele parim haridus, ja millal vaid oma realiseerimata unistuste täitmiseks? Niisiis, mis on lapsevanema seisukohalt õigem? Kas mugavalt ja püüdes oma last varakult mitte stressi ajada, panna ta kodule kõige lähemasse kooli, samas vargsi lootes, et kui lapses avalduvad erilised anded, saab alati kooli vahetada või sobivatesse huvialaringidesse registreerida. Või on õigus neil, kes teadlikult lapsele juba titaringi ja lasteaeda valivad, ning seejärel loogilise jätkuna koolikatsete teeb eliitkoole vallutama asuvad. Minu arvates võiks iga lapsevanem seda oma parema äranägemise järgi teha. Sest nagu paljude asjadega siin ilmas – ühest vastust pole.
|
