President Toomas Hendrik Ilvese lubadus ajalehele Põhjarannik, et tema ei küsiks võimalikul kohtumisel oma Venemaa ametivenna Vladimir Putiniga tagasi Moskvas olevat Eesti presidendi ametiraha ega Venemaa ametlikku vabandust okupatsiooni pärast, näitab Ilvese pragmaatilist lähenemist suhetele Venemaaga. Iseasi muidugi, kas sellest mingit kasu tõuseb. 2002. aastal ütles toonane välisminister Ilves Postimehele, et Eesti suhted Venemaaga sõltuvad ikka Moskvast. «Sel hetkel, kui Venemaa otsustab, et talle on kasulikum sisse viia paremad suhted Eestiga, ta teeb seda. Siin pole hea tahte puudumist Eesti poolelt. See on Venemaa otsus, kõik sõltub nendest,» nentis Ilves toona.Presidendina on Ilves nähtavasti otsustanud hea tahte näitamist Eesti poolt suurendada, tõstes esiplaanile pragmaatilised küsimused. Narva sild, energeetilised küsimused, Läänemere regioon – need on peamised märksõnad Ilvese kavas suhetes Venemaaga. Seega sõltuks üht-teist justkui ka Eestist. Ilvese optimismile tuleb au anda, kuid meenutagem samal ajal ka tõsiasju. Ka enne 1995. aastat rääkisid paljud, et tuleb vaid loobuda territoriaalsetest nõudmistest Venemaale ning viidetest Tartu rahule, kui piirilepped (maa- ja merepiiri oma) nõiaväel tekivad. Nüüd, 11 aastat hiljem pole meil ikka piirilepinguid Venemaaga, ehkki Eesti on loobunud nii territoriaalsetest nõudmistest kui ka viidetest Tartu rahule. Pealegi peaks piirilepetega sündinu vägagi selgeks tegema, et see temaatika ei sõltu ainult ühest inimesest. Välisminister Urmas Paet jõudis lepetele küll oma allkirja anda, kuid sellegipoolest sundis riigikogu deklaratsioon Venemaad oma allkirja tagasi võtma. Samamoodi ei saa suhteid Venemaaga arendada pelgalt president. Ega ole kadunud ka hääled Venemaal, kes nõuavad ideoloogiliste küsimuste esikohale seadmist suhetes Eestiga. Pronkssõduri teema on taas viimastel päevadel Vene meedias esile tõusnud, varjutades pragmaatilisemat sorti küsimused. Vaevalt et Venemaa hakkaks Ilvese sõnumi peale lähenema Eestile kuidagi pragmaatilisemalt – Venemaa on ikkagi suurriik, kel on lihtsalt aega rohkem oodata. Eesti seevastu on väikeriik, kes ei saa loobuda ka idealismist rahvusvahelises poliitikas, sest ainult riikide huvid ei jäta väikeriikidele maailmas palju mänguruumi. Seetõttu on oluline ikkagi Venemaale ja ka muule maailmale aeg-ajalt meelde tuletada nii presidendi ametiraha kui ka Nõukogude okupatsiooni. |
