Kui me põrnitseme ajalehte ja loeme sealt ehk ka mõne loo, on lugu kas sellest, kuidas Hispaanias kukkus kraavi rong, või sellest, kuidas Portugal võitis Inglismaa jalgpallis, või paremal juhul sellest, mida tegi eile peaministri koer. Või oli see kass. Jah, see koer oli kass.

Eks ole lugude säherdune valik ka loomulik. Sest me kõik tahame olla edukad. See aga tähendab ei midagi muud kui eramajanduslikku mõtlemist. Millel omakorda on mõtlemisega umbes sama palju pistmist nagu konnal kotkaga. Kuigi me pikime oma dialoogi ohtralt mõtlemisega soetud väljendeid, on mõtlemine meie askeldamistel pigem tüütu takistav segaja kui tubli abistav mehike. Tark mees tuli muinasjutus küll taskusse tagasi, kuid mõte läheb isegi ulmemaailmas pagan teab mis teid pidi rändama. Ja ei tea ta isegi, mida oma teel korda saadab. Mõte lendab, halvemal juhul jookseb – ei rooma, uju ega vantsi.

Hando Runnelil on üks mällu või isegi mõtlemisse sööbinud luuletus ilusa pealkirjaga «Mõtelda on mõnus». Katsume siis vahel veidi ka mõtelda. Kas või näiteks nüüd ja praegu. Ja vaatame, kas on ikka mõnus.

Mõtleme näiteks selle peale, mis asi on õun. Ja mida rohkem õuna peale mõtelda, seda selgemaks saab see kurb tõsiasi, et õuna pole ju üldse olemas. On olemas viljad, ühe puuliigi eri sortide viljad, mida – olgu need suured või väikesed, hapud või magusad, punased või rohelised – kutsume ikka õunaks. Aga öelge mulle, kus kohas looduses see «õun», see ürgõun on? Seda polegi. See on meie välja mõeldud. See «õun» on abstraktne termin, tähistamaks seda kõike, mis meenutab meile kuigivõrdki õuna. Rohkem parem mitte õunale mõtelda.

Võtame parem ja hammustame õuna. Me tunneme selle maitset. Me haistame selle lõhna. Me näeme selle värvi. Me kombime selle koore siledust. Ja kui õun meile pähe juhtub kukkuma, kuuleme parajat mütsu. Aga kuidas me saame öelda, mis ajaga õun meile puu otsast pähe lendas? Mis meelega me tunneme aega? Meil polegi sellist meelt. Me ütleme – täna pole mul aega. Tule homme, homme on palju aega. Kuidas see saab võimalik olla, et täna ei olegi aega, aga homme on seda üleliiagi?

Kes ei teaks, kuidas aeg oodates venib. Ja kiirustades kiirustab aegki meiega kaasa. Kas tähendab see, et meil polegi ajataju? Ometi me mõõdame aega. Me ütleme, et näe, nüüd on päevake jälle õhtusse veerenud, homme tuleb uus päev. Aga kust me teame, et see uus päev ja see vana, juba olnu, on üldse ühe ja sama ajaga mõõdetavad. Või lihtsamalt – kust me teame, et nad on ühepikkused?

Ega täpselt ei teagi. Me mõõdame aega ju pikkusega. Pikkusühikutes. Et mida rohkem samme me ühest paigast teise kõmpides teeme, seda enam kulub tavaliselt ka aega. Pikkust, ruumi on meil alati vähevõitu. Kuid aeg voolab lõputult.

Mis aga on lõpmatus? Kas selline asi on üldse looduses olemas? Mõtleme siis lõpmatusele. Alustame arvudest. Kes teab öelda, mis asi on 5? Me ütleme, et õunu on viis, kui neid on sama palju kui ühel tervel käel sõrmi. Kuid me ütleme samal puhul ka, et rongivaguneid on viis, ja isegi peaministrite jaoks kehtib see 5. Tähendab, see kehtib siis kõigi asjade jaoks maailmas, kui neid on parasjagu meie käe sõrmede jagu. Kuid kus see 5 on? See on ainult meie peades, ja sedagi siis, kui koolis matemaatikatunnist pausi ei pannud. See 5 on üks suuremaid abstraktsioone, mida inimene on välja mõtelnud. Ülejäänu, kogu eramajanduslik rehkendamine tuleneb juba sellest ega vaja mingit mõtlemist.

Kui me aga liidame viiele ühe ja siis veel ühe ja nii edasi ja edasi, kuhu me nii välja jõuame? Me ütleme, et jõuame välja lõpmatusse. Kuid kas ikka jõuame? Kas meil on nõnda palju aega ja ruumi? Üks saksa matemaatik Georg F. L. P. Cantor mõtles selle lõpmatuse lihtsalt välja! Ja tegi seda alles saja aasta eest. Või hea küll, lõpmatuse märgi võttis siiski kasutusele John Wallis alles 350 aasta eest. Kreeklaste jaoks, keda me nii palavalt armastame isegi siis, kui nad korraldavad olümpiamänge, polnud olemas ei lõpmatust ega ka nulli. Sest nemad olid praktiline rahvas, ja seda, mida looduses ei leidu, nad ka välja ei mõtelnud.

Ja vanadel kreeklastel oli muidugi õigus nagu alati, isegi siis, kui nad olid Euroopa Liidu eesistujad. Lõpmatust pole maailmas olemas. Aristotelese vaim lehvib maailmas edasi, ja aktuaalne saab lõpmatuses olla vaid jumal ise.

Muud lõpmatused on kõik potentsiaalsed, võimalikud lõpmatused. Sest suurim arv, mida maa ja ilma peal saab välja arvutada, on nii väike nagu 2,56 korda 20 astmes 92. Mis on üks vastikult suur arv, mida ei jõua kirjas kirjutada ega jutus jutustada. Kuid ometi pole see arv lõputu, sellel on mingi kindel suurus olemas. See arv kannab Bremermanni piiri nime, sest aastal 1962 rehkendas seesama Bremermann välja, et kogu maailma, kogu Universumi massist lihtsalt ei jätkuks suurema arvuti ehitamiseks.

Nii et näete, mis mõtlemisest välja tuli. Jõudsime välja sinna, mida polegi justkui olemas. Lõpmatuseni. Meie kõikvõimsad arvutid ei suuda eales seda, mida suutis inimene – mõtelda välja lõpmatuse.

Ja pole ka ime, et inimene selle välja mõtles, sest tema ajus on närvirakkude vahelisi ühendusi tervenisti 10 astmes 70 000 000 000 000 võimalikku ühendust. Mis on üks hiiglama suur arv, tohutult palju suurem kui Bremermanni nime kandev arv, kuid lõplik on seegi.

Kui mõttel laseme edasi kanduda lõpmatuse taha, võime välja mõtelda, et neid lõpmatusi endid on õige mitut sorti. Kuigi neid ei saa omavahel võrrelda nagu lihapoes vorste, saavad matemaatikud siiski ehitada mõne lõpmatu suure sõela ja sellega siis need eri lõpmatused meie ette kokku kanda. Et me võtaksime pähe aru ja näeksime, kuhu oma mõtlemisega välja jõudsime.

Mida me kõigest sellest segasest jutust välja mõtelda saame? Aga seda, et meie elu edenemine on petlik. See on lõppude lõpuks ajataju puudumise tulemus, et arvame oma elu edenevat. Tegelikult liigume hoopis võib-olla ajas tagurpidi. Või ristipidi. Või mõne muu nurga all.

Näiteks ehitati veel 35 aastat tagasi Eesti mereäärsetesse supelrandadesse igal kevadel pikad puusillad, kust mõnus vette oli minna. Ja 100 aasta eest ehitati koguni puust supelmajad. Või viidi inimesed suplema hobuvankritele ehitatud majadega. Kus aga on need rajatised nüüd? Nüüd me ei suuda ehitada paadisildagi, või kui ehitamegi, on see kohe ajalehe esikülje lugu.

Ratas leiutati meie eest ära vähemalt 6000 aasta eest. Ja teist sellist asja juba looduses ei ole. Kõik, kes liikuda saavad, püüavad seda teha ikka kõmpides, ujudes, roomates või lennates. Muud asjad on üle võetud loodusest enesest.

Aga siiski! Midagi on veel meie endi jagu! See on see ülalräägitud «õun», see on see 5 ja see on see lõpmatus ning nendetaolised abstraktsioonid. Need on vaid meie endi mõtlemise viljad, need sigivad, kasvavad ja viljuvad vaid meie endi mõtetes. Meie endi hea ja kurja tundmise puul.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5