|
 |
13.11.2003 00:01 Hiljuti aasta isaks valitud, 19-aastast Jaanust ja 15-aastast vaimupuudega Joosepit kasvatav intellektipuuetega noorte koduküla Maarja küla nõukogu esimees Jaan Kallas tunnistas, et eelmisel nädalavahetusel Tartus toimunud heategevuskontsert jättis temasse uskumatu ja mäletamist väärt jälje. Veel enam rõõmustas rohkem kui paarikümne laulja-näitleja ühisesinemine Vanemuise teatris aga Põlvamaale Taevaskoja lähistele rajatava küla kasvandikke ja nende saatusekaaslasi. «Joosepi jaoks oli see aasta tähtsündmus,» möönis Kallas. Sel nädalavahetusel peavad musikaalsed teatritähed vaimupuudega kasvandikke veel kord meeles, sedapuhku Vene Draamateatris Tallinnas. Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Pang osales koos oma hea sõbranna, kursuseõe ja kolleegi Hele Kõrega ses kontserdiprojektis juba aasta eest ning teab täpselt, miks tänavu hetkekski oma kaasalöömissoovis ei kahelnud. «Alles pärast aastatagust kontserti jõudis kohale, mida me tegelikult ikkagi teinud olime - lapsed tulid meid lavale tänama, kingiks käsitsi valmistatud paberlaternad...» mõtiskleb Pang. «Nende laste nägemine, sel kontserdil laulmine andis nii positiivse laengu, et mul oli tunne, et ma polegi midagi ilusamat oma elus varem teinud.» Näitlejatar arvab, et on oluline leida aega ka pisut teistsuguste laste ja noorte jaoks: «Muidugi ei ole metseenlus eestlaste seas levinud, aga leian, et meie kohus on aidata abivajajaid, sest meie oleme selleks võimelised.» Nii laulab Pang ka sel pühapäeval Vene Draamateatris ühe laulu koos Hele Kõrega, «Sõprade lauluks» palub ta aga seltsi kursusekaaslased Andero Ermeli ja Priit Võigemasti. Ugala näitleja Võigemast eelmisel aastal Maarja küla kontserdil kaasa ei löönud, kuid sel aastal, kui korraldajad-õed Anu Tonts ja Keiu Kaljujärv talle helistasid, ei kahelnud hetkekski. «See on ainult positiivne kogemus - pärast seda jäi endal ka hästi hea tunne, sest see läks inimestele korda,» kiidab Võigemast. «Ma arvan, et see on kõige kasulikum asi, mida ma oma elus olen korda saatnud. Tõesti.» Võigemast tunnistab: teadmine, et kõik lavalolijad on kokku tulnud ühe ja sama eesmärgi nimel, annab igale esinejale indu juurde ning kaalub üles igasuguse närveerimise.
Linnateatri näitleja Anu Lambi arvates on eestlased oma arengus heategevusega tegelikult alles poolel teel. Põhjuseks tõsiasi, et aastakümnete eest oli vaimupuudega ja näiteks ratastoolis liikuvatest inimestest rääkimine justkui tabu ning tänavapiltki neist tühi. Kui Lamp 1988. aastal Rootsis käies äkki nägi, et ratastooliinvaliididele olid rajatud oma teed ja ligipääs kultuuriasutustele, taipas ta ootamatult: küsimus pole selles, et «teistsuguseid» inimesi oleks seal olnud miskipärast rohkem - küsimus on nende inimeste väärtustamises. «Kui ma ütlen, et nende auks ja Maarja küla jaoks korraldatud kontsert on üks väga ilus üritus, siis see võib kõlada ehk kulunult, aga see tõesti on nii,» on Lamp veendunud. «Ma arvan, et ainus, mis me siin elus teha saame, on aidata endast nõrgemail end meiega võrdväärsena tunda.» Ja Maarja külas iseseisvat elu püüda elavate noorte tänu, tunnistab ta, ei unune kunagi. Rakvere teatri näitleja Üllar Saaremäe nimetab laulvate näitlejate ühiskontserti omamoodi hittide paraadiks. «Mind ennast huvitaks kindlasti, miks keegi just niisuguse laulu on valinud ning kuidas tal see välja tuleb,» kutsub Saaremäe kõiki Maarja küla tarvis korraldatud heategevuskontserdile. Et hiljutine mandlioperatsioon ei võimaldanud aasta eest sel kontserdil rockiliku esinemisega meelde jäänud Saaremäel Tartus oma häält proovida, tahab ta Tallinna-kontserdi ajaks siiski end vormi saada. «Kui hääl lubab, tahan laulda rockiklassikat, Sex Pistolsi «Anarchy in the UK»,» lubab Rakvere teatri näitleja. Laulab selleks, et panna end proovile ˛anris, mida tegelikult väga hästi ei tunne. «Ega lavalolek tähenda ju veel seda, et kohe seal ka laulda osatakse,» muigab ta.
Nagu Lamp, näeb Saaremäegi, et head tegemise soovi võiks enam väljendada. Talle tundub, et need, kes suudaksid tõeliselt head teha, need justkui ei viitsi või ei raatsi seda teps mitte. «Mis meil, kel midagi materiaalselt eriti anda ei ole, viga head teha. Samas oleks ehk nii mõnegi uhkeltmakstu heategu materiaalselt märksa tulusam kui see kontsert...,» mõtiskleb Saaremäe. Õhtujuhi Liina Olmaru sõnul on «Kuula, palun!» projektis osalemine kui auasi. Ta meenutab hea sõnaga oma lähedast, kelle vaimupuue pole kunagi takistanud temaga koos elamast, mängimast ja temast hoolimast. «On kiiduväärt, et meie ühiskonnas on nii kaugele viidud üks projekt, millest varem üldse unistadagi ei osatud - vaimupuuetega inimestest avalikult rääkimine, nende inimväärseks tunnistamine ja nende heaks tegutsemine,» sõnab Olmaru. Ja kutsub kõiki neid, kes samuti mõtlevad, pühapäeval kontserdile. Mis siis, et see üritus alles esimene pääsuke on ning et siit ühiskondliku sallivuseni veel pikk maa käia.
|
|||||||
|
