Pilt näitab Minski peaväljakul külmetavaid noori, intelligentse pilguga ja moodsalt riides valgevenelasi, kes ei usu ainuvalitseja järjekordse võidu aususesse. Nad kuulavad opositsiooniliidrite kihutuskõnesid, elavad kaasa revolutsioonilisele hiphopile ja lehvitavad lippe.

Näiteks soldatid, kes riigipea ees punast vaipa lahti rullivad ja tema visiidi auks pikas rivis peaga nii innukalt betoonplokke purustavad, et mõnel neist pildi silme eest uduseks lööb.

Presidendi poolel on ka «salajase televisiooni salajased operaatorid», kes filmivad majakatustelt protesteerijaid ja pääsevad hiljem meeleavalduse laialiajamisele lähemale kui ühegi ametliku telekanali esindajad.

Lisaks astuvad Lukašenka kaitseks välja eakad plekkhambulised tegelased, kes targu varju jääva meeskodaniku juhendamisel võimuvastaseid meeleavaldajaid sõimama saabuvad.

Ja muidugi inimesed provintsides. Külaelanikud, kellel pole pidevalt vett ega elektrit.Puhvaikades pensionärid, kes võivad pikalt kiruda halba elu ja seda, et keegi neid ei aita. Aga Lukašenkat nad armastavad ja demokraatiat enda kinnitusel ei vaja.

«Kalinovski väljaku» režissöör Juri Haštševatski on öelnud, et Valgevene on imeline maa, millel on vaid kaks probleemi – Lukašenka ja Tšernobõl.

Pärast tema suurepärase filmi vaatamist lisaksin veel ühe. Kui nii sõdurite, salaoperaatorite kui ka plekkhammaste lojaalsuse muutmine pärast paleepööret tundub veel võimalik, siis seda, kuidas suudavad linnanoored selgitada demokraatia vajalikkust külavanadele, ma küll ette ei kujuta.