Aprilli lõpus algas Eestis uus vaikiv ajastu, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli filosoofiaõppejõud Margus Mägi, võrreldes tänapäeva möödunud sajandi sündmustega.

Tasub meenutada. 1939. a septembris tungisid Hitleri Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolasse ja jagasid selle omavahel. Septembris ja oktoobris sundis Nõukogude Liit Balti riikidele peale «baaside lepingud» ja korraldas 1940. a juunis neis riikides riigipöörded. 1939.–1940. a pidas Soome Vabariik Nõukogude Liiduga Talvesõda.

Iseseisev Poola riik hävitati täielikult. Balti riikide juhtkonnad läksid järelandmistele, mille tulemusena nende riigid kaotasid iseseisvuse. Soome Vabariik säilitas riikliku iseseisvuse, kuigi kaotas osa territooriumist. Poola võitles, kuid kaotas. Balti riigid ei võidelnud, ent kaotasid ikkagi. Soome Vabariik võitles ja võitis.

Küsimus, mida küsida tuleb, kõlab: kuidas on võimalik, et a) iseseisvus võetakse ära, b) iseseisvus antakse ära ja c) iseseisvus vaatamata kõigele säilitatakse?

Poolat rünnati väljast. Paistab, et tal – asudes kahe jõu vahel – ei olnud valikut. Poola loobus igasugustest läbirääkimistest Hitleri Saksamaaga ja keeldus laskmast Punaarmeed oma territooriumile. See oligi Poola valik – kas kõik või mitte midagi. Ta pani mängu iseseisvuse ja jäi sellest ilma. Mis mängu pannakse, see kaotatakse. Poola jaoks oli iseseisvus tingimatu ja jagamatu. Tagajärjeks on sel puhul iseseisvuse kaotamine väliste jõudude toimel. Poola ei paindunud, ta murti.

Balti riigid olid igaüks omaette ja kõik koos muust maailmast eraldatud. Nad olid üksi. Näib, et neil oli valida. Näiteks, kas Saksa või Nõukogude Liidu orientatsioon. Ainus, mida nad valida ei saanud, oli iseseisvus. Nad valisid ise, ent valik ei sõltunud neist. Kui iseseisvus on tingimuslik, siis jagatakse see teistele. Võõrad võtavad selle, mida ollakse valmis ära andma. Balti riigid paindusid ja nad suruti maha.

Ka Soome Vabariiki rünnati väljast ja ka Soome oli üksi. Ent erinevalt Poolast mängis ta ühe vastase (Saksa) teise (NSVL) vastu välja ega jäänud kahe vastase vahele. Nii suudeti vältida kõike mängu panemast. Erinevalt Balti riikidest oli valik Soome enda teha. Sellest annavad tunnistust nii ettevalmistused riigi kaitsmiseks kui kindlameelne Nõukogude Liiduga läbirääkimiste viis. Soome valis Vabariigi. Soome juhtumi puhul osutus valiku tegija ja tehtav valik üheks ja samaks. Soome Vabariik ei paindunud ega murdunud, sest ta murdus sealt, kus see polnud ohtlik, ja paindus siis, kui see oli vajalik.

Nõnda nagu tookord tundub minevat ka nüüd. Putini Venemaa mängib sama rolli kui Hitleri Saksamaa

20. sajandi 30. aastatel.

Rõhutan, rahvad ja riigid on erinevad, kuid roll on sama. Hitleri võimuletulekule eelnes suur majanduskriis nagu ka Putini omale. Nagu Hitleri võimuhaaramisel oli otsustav osa Reichstagi süütamisel ja kommunistidevastasel kohtuprotsessil (Dimitrov jt), nõnda oli see Putini juhtumil elumajade õhkimisel ja Tšetšeenia sõjal.

Nagu Hitlerit tagant tõukavaks motiiviks oli revanšeerida I maailmasõjas saadud kaotus, nõnda juhindub Putin soovist restaureerida Venemaa võimsus pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Nagu Hitler tõusis saksa rahva seas «jumala» staatusesse, nõnda kummardavad rahvamassid Venemaal Putinit. Mõlemad juhtisid/juhivad rahvast oma suva järgi.

Hitleri Saksamaad tänapäeval ei ole. Kuid on Lääne-Euroopa riigid. Just nende – demokraatlike – riikide sisulisel järeleandmisel (meenutagem 1935. a Briti-Saksa laevastikulepet ja 1938. a Münchenit) sai Hitler selle mänguruumi, mis 1939. a viis II maailmasõjani. Tol ajal oli selleks motiiviks kartus sõjalise jõu ees: järeleandmistega püüti ära hoida uut sõda. Tänapäeval on selleks motiiviks Putini Venemaa suhtes energia (eelkõige gaas). Kuid sõda ära hoida ei õnnestunud. Vastupidi, puhkes sõda, millesarnast oma hävitavatelt tagajärgedelt enne ei tuntud.

Nii saab lähitulevikus ka energiaga olema: ei tule mingit energeetilist julgeolekut. Pigem vastupidi. Lääne-Euroopa suurte demokraatlike riikide – eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa – poliitika on määratud läbikukkumisele, sest nad juhinduvad omakasust, mitte Euroopa Liidu ühtsusest. Putini Venemaa on Lääne-Euroopat oma lõa otsa saamas ja kui North ja South Stream valmis, on see ka reaalselt toimunud. Euroopa on aidanud Putini Venemaal iseend ära killustada. Ainus valguskiir – seekord Euroopas tõepoolest sõda ei puhke. Kuid tuleb tõsine kriis, alles pärast seda (ehk) saavutab Euroopa Liit tegeliku ühtsuse.

Tundub, et Poola, Balti riikide ja Soome puhul ei ole asjad põhimõtteliselt muutunud. Poola ei ole suuteline olema suurem kui tema saatus. Balti riigid püüavad olla oma saatusest suuremad, kuid ei ole selleks võimelised. Soome määrab ise oma saatuse. Ta otsustab toru küsimuse keskkonnamõjudest lähtuvalt.

Eestit ei saa pidada iseseisvaks riigiks. Sest ei 1939. a (baasid) ega 2007. a (toru) sõltunud tema otsuste sisu temast enesest. Mõlemal korral määras selle too, kelle suhtes otsus tuli langetada.

Nüüdne järeleandmatus on tingitud tollasest järelandlikkusest: «jah» asendus lihtsalt «ei»-ga. Eesti ei määra jällegi omaenese saatust, vaid laseb seda teistel teha. Eesti iseseisvus on jälle ära antud. Ja äraandjat ootab teatavasti äraandja palk. Juuda teo mõte ei seisne mitte vastu võetud 30 seeklis, vaid soovis elada head ja ilusat elu. Äraseletatult, kuuluda viie rikkama riigi hulka. Juudas lõpetas enesetapuga, nagu Eesti 1939.–1940. aastal.

Tähendusrikas seik. Andrus Ansip imestab, miks küll Soome peab vajalikuks ehitada piiril järjekorras seisvate autode jaoks parkla. Ega taipa, mis on kallim kui kullakoormad. Ilma hoole ja vastutuseta oma kodanike eest ei ole Vaba Riiki.

Eelnevas seoses tuleks näha ka pronkssõduri ümber toimunut. Julgen väita, et 26.–27. aprillil 2007 algas Eestis uus «vaikiv ajastu». Oma tähenduselt on need sündmused võrreldavad 1934. a 12. märtsi sündmustega. Käekiri ja loogika on igal juhul rabavalt ühesugused. Ning mõlemad olid poliitiliselt hästi läbikalkuleeritud sammud. Eesmärk oli ja on oma võimu poliitiline kindlustamine. Vaid olud ja vahendid on teised.

Kes veel ei ole aru saanud: aprilli lõpus sai Ansip eesti rahvalt indulgentsi nimega «Eesti rahva päästja» (1934 päästeti meid vapside, nüüd našide käest). See on loakiri kõigiks eksimusteks ja vigadeks, mis ta on teinud või teha võib. Ka nendeks, millel on Eesti saatusele kurvad tagajärjed. Piisab vaid tõmmata rahvuslikust (võltsist) eneseuhkuse niidist. Reformierakonna juhtimisel ollakse Eestile andmas sama suunda, nagu 1934. a tegid seda Konstantin Päts ja sõbrad.

Millega tollane sündmuste jada 1939.–1940. a lõppes, me teame. Millega praegune sündmuste jada lõpeb, eriti arvestades maailmas toimuvat, me ei tea. Kindlasti mitte Eesti riigi iseseisvuse füüsilise loovutamisega. Kuid ennustan, mõne aja pärast tehakse meile ettepanek, millele on võimatu öelda «ei». Ja see on tänaste toimetamiste vili.

Minevikust lähtuval asjade üle otsustamisel omandame teadmise sellest, mis juhtus. Kuid me ei tea, miks juhtus see, mis juhtus. Sest teame vaid toimunu ajaloolisi põhjusi. Ja nõnda püüame leida uue jaoks sellega veidigi sarnaneva vana. Pole ju midagi kergemat. Tulevikku vaatamine osutub pelgalt sellest unelemiseks. Ja toimuv ise, mille osalised me oleme, jääb mõistetamatuks. Ning me toimime samal kombel nagu ennegi.

Iseseisev Eesti Vabariik on üksnes unelm. Erinevalt Soomest, kus Vabariik on toimiv ja tegelik.