Napi kahe ja poole nädalaga võeti sel suvel Elmo Nüganeni käe all üles mängufilm «Meeletu» Jaan Tätte samanimelise näidendi põhjal, peaosas linnateatri näitleja Rain Simmul (41). Simmul kehastab selles filmis edukat ärimeest, kes jõuab oma eluga ummikusse ja läheb ära metsa. Metsas, täpsemalt Siberi taigas, oli Simmul ka viis aastat tagasi, kui Arvo Iho tegi filmi «Karu süda». Ja omamoodi on Simmul kogu aeg metsas – tema kodus Vääna mõisa lähedal jõe ääres kasvavad sihvakad männid. «Mul on praegu aeg, kus pole teatriproove,» ütleb Simmul. «Väga mõnus on. Ei ole ainult teater, on tütrekene. Saan magada, olla kaua voodis. Homme läheme perega metsa.» Simmul räägib, et viimase kümne-viieteist aastaga on aja väärtus tema jaoks kõvasti muutunud. «Näiteks ei loe ma viimasel ajal lehti. Kunagi läksin hommikul kioskisse, ostsin lehed, mul oli aega neid lugeda. Võib-olla sellepärast, et siis ei olnudki lehtedes eriti midagi. Kui sattus olema mõni üksik elus lugu, siis ehk nende lugude pärast lugesingi. Ei tea. Siis oli nagu vajadus, aga praegu on mingi tõrge ajakirjanduse vastu.» Millest see tõrge võib tingitud olla? Ma kardan, et inimene ei muutu ajakirjandust lugedes õnnelikumaks. See on nii tohutu võim, ja kui kasutada seda natukenegi mitte-arukalt… Ajakirjandus on nii võimas relv, et inimene, kes seda kasutab, peab olema väga tark või teistest inimestest väga hoolima, et mitte liiga teha. Ma ei välista, et on väga head ajakirjandust, aga silm on sellest virvarrist väsinud. Info tuleb muud moodi kätte või saab ka hoopis ilma selleta? Ma mõtlengi, et kas seda infot, mida inimesel vaja on, ikka nii naljalt ajakirjandusest saab. Seda võib saada hoopis mõnelt healt kontserdilt – ja sugugi alati mitte rokk-kontserdilt. Pealegi lehelugemine võtab aja laste või mingisuguse lihtsa ja loomuliku asja arvelt. Leht räägib küll elavatest inimestest, aga see ei ole elus asi. Seevastu elus loodus on kogu aeg meie kõrval. Mõnikord me aga meedia tõttu seda ei näe. Tegeleme pigem poolsurnud asjadega, ümbritseme ennast nendega ja siis elame nendes. Nagu näiteks arvuti... Jah. Ka üsna hirmuäratav, eks ole. Kui arvutit arukalt kasutada, on see väga hea asi, aga kõik need mängud, suhtlemine ja lollitamine… Aga teie lapsed armastavad arvutit? Meil ei ole kodu juures levipingeantenni või mis asi see on. Igatahes seda asja meie kodus ei ole ja nii me ei saagi endale õnneks koju arvutit tuua. Poistele – üks neist on viieteist- ja teine kümneaastane – see küll meeldiks, aga seni oleme ilma hakkama saanud. Võib öelda, et on vedanud. Olete mänginud «Meeletut» teatris ja nüüd mängite ka filmis. Kas see osa ära pole väsitanud? Ei ole. Kinos oli ta ikkagi teistsugune kui teatris. Teatris suhtleb näitleja publikuga, kes on saalis. Ta on rohkem siin ja praegu. Ehk pole asi aga enam nii värske, kui oli päris alguses. Mul olid kunagi üsna suured lootused, et äkki saab selle tükiga jälle natuke maailma parandada. Mismoodi siis? Teatris töötades on ikka see soov, et tahaks maailma kuidagi paremaks muuta. Mis sellel teatritegemisel muud mõtet saab olla! Alguses on muidugi see aeg, et tahad olla lihtsalt vinge näitleja. Olla hea näitleja. Aga milles see iva on, sellele siis ei mõtle. Siis on kuulsusejanu ja auahnus, aga nad on siirad ja ausad. Kuulsus ja edevus jäävad selle ametiga ikka kaasa käima. Näitleja ju tahab meeldida inimestele, kes saalis on. Milliste lootustega te lavakasse läksite? Ikka et näitlejaks saada. Miks te seda õigupoolest tahtsite? Mõtlesin, et tore on ju näitleja olla. See on naljakas asi noortel. Kui paljud küsivad sellele erialale mõeldes, et mis see on? Sa mängid elu ja mida paremini sa valetad, seda parem näitleja oled. See ei ole halvas mõttes valetamine. Tipplavastajatega töötades on need asjad natuke teistmoodi. Lavastajaamet on üks raskemaid ameteid maailmas. Niipalju kui ma kõrvalt näinud olen. Tsiteerides ühte kolleegi: «Lavastajaanne on üks harvaesinevamaid andeid.» Lavastame kahte või kolme tundi, aga meie ümber käib ju ka kogu aeg suur lavastus, millel on oma Suur Lavastaja. Ja tulebki see probleem, et mis on siis inimene. Ühes varasemas intervjuus olete öelnud, et olite oma kursusel alla keskmise. Jah, ma sain kolme miinusega lavakasse sisse. Aga mind see kool tol korral päästis. Või kuidas seda võtta – kas päästis lavakas või keegi teine päästis mind lavaka kaudu. Lavakas ei ole organism, mis elab ja hingab ja vaatab, et üks inimene on hädas, ma päästan ta rabast välja. Ta ei võta sul käest kinni. Aga võin tagantjärele öelda, et lavakas päästis mind, sest ma olin selline natuke tõugata ja lükata. Mõjutatav patsaan. Mõjutatav kelle poolt? Kõige hea ja halva poolt. Ma sattusin mõnikord halvemasse seltskonda. Miski küll nagu hoidis, aga kogu aeg oli see oht, et võib ära keerata. Sel ajal ei olnud mingeid narkootikume ega midagi, aga... ma ei olnud koolis hea õpilane ja ega ma oma nooruse üle uhke ei ole. Ütleme ausalt. Mida ma väga hindan lavaka ajast, on see, et mul ei olnud diplomilavastustes eriti suuri rolle. Siis käis see mulle au pihta. Nüüd ma saan aru, et kõik, mis oli, pidigi nii olema ja oli mulle parim. Iseasi on see, kas ma olen sellest alati õppinud ja õiged järeldused teinud. Olete öelnud, et enesekindlus saabus teil «Tõrksa taltsutusega». Ma pean seda oluliseks etapiks, kui Elmo (Nüganen – toim) andis mulle lavaka kolmanda kursuse lõpus või neljanda alguses «Tõrksa taltsutuses» Petruccio osa. Sestpeale läks asi kuidagi lihtsamaks, sest ma tundsin, et keegi usaldab mind. Enne seda oli mul päris pikalt usalduse kriis. Ega ma pole seniajani eriline suhtleja. Mõnikord isegi kardan võõra inimesega suhelda, sest ei tunne teda. Ma ei ole väga selline, kes suudaks kohe olla tore inimene. Ma ei arva, et see on hea omadus. Inimest peaks ikka usaldama. Ja vähemalt püüdma tema sisse näha. Millist usaldust te mõtlete? Elmo usaldust minu suhtes. Ta usaldas mind kui näitlejat. Mina ise olin lavakasse astudes veendunud, et olen hea näitleja, aga ühel hetkel sain aru, et teiste meelest ei ole, ja siis läksin krampi. Tekkis segadus, et miks ma ei ole, et mis viga on. Selle krambi tõttu hakkasingi tegema asju valesti. Lühidalt – pingutasin üle. Nüüd olen seda loomulikkust elus natuke rohkem õppinud. Filmis «Need vanad armastuskirjad», kus kehastasite Raimond Valgret, tuli teil laulda. Ka koos teiste näitlejatega olete sageli laulumehena üles astunud. Milline osa on teie elus muusikal? Omal ajal mängis ta suuremat rolli. Aga mida aeg edasi, seda vähem on muusikat, mis midagi ütleb. Kunagi mõtlesin, et teatris mängides saan alateadlikult mingitest pingetest vabaks. Aga see ei ole ju ka õige. Et näiteks tekivad eraelus mingid pinged ja ma elan need laval välja. Teater paneb unustama, viib mõtted kõrvale, aga alati ei lahenda neid. Mis puudutab ekspressiivset muusikat, siis mulle ka sageli tundub, et ekspressiivsuse taga on mingid isiklikud ja mitte eriti helged kogemused. Nendega peab inimene ise tegelema. Endaga olemise aega oleks rohkem vaja. Kuivõrd haakub «Meeletu» tänase Eesti eluga? Ta ikkagi haakub. See tükk on Jaanil (Tätte – toim) sotsiaalselt tundlikult kirjutatud. Seal on mingisugused üldinimlikud hetked. Eks igaüks on endalt küsinud, mis elu ta elab. Mida tähendab see, et ma hommikul tõusen? Tema («Meeletu» peategelane – toim) on maise väikekodanliku heaolu täiega läbi teinud. Kuidas seda öelda – et võtad terve selle väikekodanliku paketi, mis hõlmab autosid, majasid ja teisi mugavusi. Kõik on viimase peal. Tema on selle läbi teinud ja saab tõesti oma mätta otsast öelda, et selle maailma ja raha kaudu ei jõua kuhugi. Et ees on ikkagi ummik. Inimene, kes peab muretsema, et külmkapp läks katki ja toitu pole kuhugi panna, võib-olla kannatab rohkem, lepib vähemaga, aga kasvab tänu sellele rohkem. Teie olete endalt küsinud, et mis elu te elate? Ikka. Ma loodan, et mida aeg edasi, seda rohkem. Inimese elu ei ole nii pikk, et seda raisata. Edukas ärimees on see, kellel on palju pappi. Milles väljendub näitleja edukus? Näitlejate puhul vaadatakse viimast või eelviimast rolli. Kui oled selle halvasti teinud, hajud rahva jaoks ära. Sa pead inimestele korda minema, siis oled edukas näitleja. Nii «Karu südames» kui ka «Meeletus» olete looduse keskel. Milline on teie suhe loodusega? Mul on vedanud – elan jõe ääres ja mul on seal kõrged sihvakad männid. Kui õhtuti koju lähen, on Suur Vanker täpselt maja kohal. Taevas, männid, kuu paistab, pilved – see on müstiline, hea kerge on olla. Hingad korra sisse ja välja. Ega see linnas elamine päris õige ei ole. Aga õnneks kolivad inimesed kogu aeg linnast välja maa poole, ehitavad oma pesasid. Olete rohkem maa- või linnainimene? Ma olen Tartu linnas sündinud, aga maal elanud. Lapsepõlves mängisin vanaema juures Põltsamaal. Päris võõras maa mulle ei ole, aga eks ma olen ikka rohkem linnainimene. Aga nüüd elan jälle nagu maal, linnast väljas, kuigi see on niivõrd väike vahemaa. Elan kuskil teatri, maa ja linna vahel. 1999. aastal Vanemuisest linnateatrisse minnes ütlesite, et Tartu teab teid liiga hästi. Kas pealinn tunneb teid? Usun, et Tallinn ei tea. Tartu ajal püüdsin ise ka rohkem tähelepanu keskmes olla, nüüd leian, et see pole nii tähtis. Millest on tingitud arvamus, et linnateater on eliidile suunatud teater? Ja et kõik, mida seal tehakse, on kunst suure algustähega? Ma arvan, et natuke on siin müüti, natuke inimlikku kadedust ja terakene õigust. Teada on, et saalid on linnateatris väikesed ja sellepärast on piletid alati müüdud. Kõik lavastused ei ole suure algustähega kunst, aga üksikud on. Sporti teete? Kui mul on väga tihe töögraafik, siis saan tavaliselt võhma teatris kätte. Varem tegelesin tervisespordiga korrapärasemalt. Tahtsin käia iga päev rattaga sõitmas, natuke jooksmas. Aga nüüd on see asi ära vajunud. Mul on samas oma väiksed kombed või mõtted. Näiteks ei pea nii palju sööma. Et ennast vormis hoida, selleks võib ka lihtsalt vähem süüa. Teie abikaasa on koolijuht. Kumb lastel õppetükke teha aitab? Unistus on mul see, et lapsed teevad ise oma asjad ära, aga ma ei oska neid alati niikaugele viia. Liivika on väga tore abikaasa. Tema aitas mul ka seda usaldust, mida ma Elmoga tagasi võitsin, hoida. Ma kutsungi inimesi üles: kui on võimalik kellelegi eneseusk tagasi anda, siis püüdke seda teha! Seda, et lapsed lähevad isa jälgedes lavale, teie peres ei ole? Ei ole. Carl Eric aruka inimesena väga lavale ei kipu. Georgi kohta ma ei oska nii kindlalt öelda ja Annakene on selles asjas veel liiga puhas leht. Mis teid rõõmsaks teeb? Pisitütar Anna naeratus teeb mind alati hästi rõõmsaks. Siis kui lapsed mõnikord tulevad ja kallistavad kõvasti või tänavad siiralt millegi pärast, siis on hea meel. Ka siis, kui olen suutnud oma egole saba peale astuda või olen äkki aru saanud, et probleemid on suuresti meie enda isiklik sõda. Aga mis kurvastab? Kurvaks teeb see, kui kõik ei ole hästi. Aga inimesed on nii ehitatud, et nad saavad üksteist aidata. «Meeletu» peategelane ütleb ka, et kui sa kedagi aitad, tunned rõõmutunnet, soojust. Nagu oleks keegi sulle head teinud. Või kuidas rõõm andmisest on suurem kui saamisest. Ongi nii. Väga lihtne. Andmises on rõõm. Kas olete oma elus palju meeletusi teinud? (Naerab.) Ei ole. Nüüd ma olen täiesti maha rahunenud. Nende lollustega, mida lapsepõlves tegin, ma ei kekka. Tahan olla truu. Oma perekonnale, tööandjale ja eelkõige iseendale. See, mis ma teinud olen, on seesama jutt, et oma vigadest õpitakse. Kui ei tee, ei õpi. Rain Simmul Sündinud 18. augustil 1965 Tartus Haridus: Tartu 2. keskkool, konservatooriumi lavakunstikateeder Pere: abikaasa Liivika on Rocca al Mare kooli Vodja individuaalõppekeskuse juhataja, praegu lapsepuhkusel. Pojad Carl Eric (15) ja Georg (10) õpivad Rocca al Mare koolis, tütar Anna on kahekuune Töö: Vanemuise näitleja aastatel 1988–1999, alates 1999 linnateatris Mänginud peaosi filmides «Need vanad armastuskirjad» (1992), «Karu süda» (2001), «Meeletu» (2006) Rollid linnateatri lavastustes: Svidrigailov (F. Dostojevski/E. Nüganen «Kuritöö ja karistus»), Martin (J. Tätte «Kaotajad»), Maria (V. Pelevin «Tšapajev ja Pustota»), Slopašev (A. H. Tammsaare / E. Nüganen «Tõde ja õigus. Teine osa»), Mina (J. Tätte «Meeletu»), Köögertal (A. H. Tammsaare / E. Nüganen «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.») Preemiad: Eesti Teatriliidu A. Lauteri preemia (1994), rahvusvahelise teatrifestivali «Baltiiski Dom» parima meesnäitleja preemia (2000), Anapa filmifestivali parima meesosatäitja preemia rolli eest filmis «Karu süda» (2002), Eesti teatri aastapreemia parima meeskõrvalosa eest Slopaševi rolli eest lavastuses «Tõde ja õigus. Teine osa» (2006) Arvamus Andres Dvinjaninov
sõber, kursusevend, endine kolleeg Rain Simmul on väga põnev inimene. Ta on nagu üks suur saladus. Ta avastab iseennast ja laseb ka teistel avastada. Minu arvates on ta hästi põhjalik ja õige mõtlemisega. Hea inimene. Liivika Tärk
abikaasa Rainiga on hea koos olla. Ta on mõistev kuulaja ja heatahtlik tasakaalustaja. Ta on väga kannatlik, armastab vaikust ja ehedust. Talle ei meeldi virvarr ja igasugune tühi tilulilu. Ta ei räägi kunagi inimestest halba ega tuleta meelde ebameeldivusi. Rain ei ole vist kunagi kuulnud lauset «Sa ei mõista mind», sest temaga koos olles jääb tunne, et ta tõesti mõistab või vähemalt aktsepteerib. Tal on minu maailma lemmikum huumorisoon ja meie pere lapsed, loomad ja taimed jumaldavad teda. |
