Ka Andrus Vaariku lavastatud «Vaikse Hääle tõus ja langus» on lahja variant kabareelikust kurbmängust, kus osake glamuuri seguneb telgitaguse räpase maailmaga. Lihtne jutt tüdrukust, kes kistakse vägivaldselt shõubisnisesse.

Püha lodev rahulolematus

Vaikne Hääl (Evelin Pang) kannab oma nime auga - räägib vähe ja vaikselt. Õnnelik oleks ta siis, kui ta rahule jätaks. Nii näebki publik tüdrukut muredat kui munarebu ja blondi nagu plaatina. Puudutada teda ei tohi - klaashabras!

Aga see on vaid üks Vaikse Hääle pool. Infantiilsenagi tunduva tütarlapse sees on kõik olemas - teadmine ema hoorlusest, isa õiglusest ja kusagil nende kahe vahel veikleb põhimõttekindlus.

«Mina rohkem ei laula,» sõnab ta veendunult, kui ema armuke Ray Say (Raivo Rüütel) teda veenab. Ainult et noore näitlejanna miimika on liialt ilmekas, et vaatajale iga hinna eest näidata sisemist tundeelu.

Vaikse Hääle olevik kattub enamiku lauljannade elusaatusega, kelle kuulsaid hitte noor neiu matkib. Nagu Billy Holiday või Edith Piafi ema, on ka tema ilmale toonud Mari Hoff (Anne Paluver) prostituut.

Nagu mitmete estraadi- ja dþässilauljannade lapsepõlvebiograafias (Shirley Bassey, Ella Fitzgerald), elutseb ka Vaikne Hääl lõhkises kodus - ema ei armasta oma tütart ega armastanud ka manalateele läinud abikaasat.

Aga Paluver emana on vahva. Justkui tõeline «mõrd» - blond ja pikk, ripprindade ja kortsus tagumikuga. Ja suuvärk on karm. Kui ikka ütleb, siis on öeldud. Ühtlasi sümboliseerib ta koondkuju keskealistest naistest, kes on elus alati rohkem soovinud kui saanud. Püha lodev rahulolematus.

Korgid ülepinge all

Samuti vajab märkimist Raivo Rüütel ema armukese Ray Say’na. Mees, kes teab, mida tahab, ja mis olulisem, ta teab, kuidas oma tahtmist saada.

Kuid pole temagi muud kui vaid pugeja, kes soovib oma kukrusse panustada, ja kui «pidu» läbi saab, siis kõnnib kõike seljatades üle laipade uue kaukajumala poole.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5