| Tänavu
on nõiad, ravitsejad, kaardimoorid, maagid ja mustkunstnikud Eesti
erakanalitele kohutavalt meeldima hakanud. Samas selgub Emori
vaadatavustabeleid uurides, et seni on pinnale kerkinud vaid Kanal 2
palju reklaamitud Jürgen Veber ja tema mustkunsti egotripp «Trikimees»,
mitte aga näiteks Elis Aunaste veetud ja Ken Saani produtseeritud
suvine esoteerikute saade «Sensitiivne Eesti». Just viimase
vähest vaadatavust arvestades ongi veider, miks TV 3 ja tootjafirma OÜ
Eetriüksus (Ruut) oma «Eestimaa nõidadega» sama vagu künnavad ning
sisuliselt kordavad seda, mida Kanal 2 juba vaatajaile pakkus. «Eesti
nõidade» lähenemisnurk on ühelt poolt küll läbimõeldum: igas saates
keskendutakse vaid ühele ravitsejale. Pildimaterjalgi on huvitavam –
saatejuht-toimetaja ja abivajaja-vestluspartner on ekraanilt kadunud,
selle asemel pakutakse nõidade suust kõlavate juttude illustratsioone.
Näiteks siis, kui viimases nõiasaates portreteeritud Paide Anna räägib
sellest, kuidas tema alasti astraalkeha taevasse lendab ja kuidas
meestulnukad tema ümber ringi moodustavad, näitab telepilt punasel
taustal filmitud häguseid mehekujusid, kes kõik ringis ümber kaamera
seisavad. Illustreeritakse ka jutte sellest, kuidas ajju kalliskive
paigaldati jne. Ent ometi meenutab tulemus üht saba ja sarvedeta
telekoomiksit, mille kaugem eesmärk jääb segaseks. Esoteerikutelt
tahetakse enamasti ju abi saada. Nii näis «Sensitiivne Eesti» end
kohati isegi enam õigustavat: saade viis abivajaja ja abiandja kokku.
Ehk tasuks esoteerikutest saatesarja teha tahtval tootjal vaatajahuvi
silmas pidades taaselustada hoopis omaaegne kašpirovskilik hüpnoosisari
– on märksa enam kasu. |
