| Andres Noormetsa lavastuses
möllatakse nii vormi kui ka sisu kallal, balansseeritakse «kuidas» ja
«miks» piiridel, proovitakse tantsu- ja kuuldemänguteatri
väljendusvahendeid. Tulemus on irriteeriv, hetketi lõikab hinge terav
äratundmisrahutus.
Kui Kostja Treplevi näitemäng käivitub,
hakkavad teatripublikut ja tegelasi kolmest küljest piiravad kiled end
aegamisi täis pumpama. Peagi oleme kiletorudest ümbritsetud ruumis.
Mitte just sõbralik ega loomulik keskkond. Õhuke, aga purunematu.
Küsitav andekus
Inimsuhted
Andres Noormetsa lavastuses «Kajakas» on pingestatud elutants
banaalsuse ja lootusetuse noateral. Enesekesksed ja katkised inimesed
üritavad üksteise külge klammerduda, kujutledes, nagu see olekski
armastus.
Õbluke, tõsine, pinevil Niina Zaretšnaja, osatäitjaks
Marianne Kütt, sooritab köiel harmooniasse tardumise trikki. Publik
nägeleb all, argisemal pinnal, märkamata tahtekindlat igatsusetüüdi.
Sama
misanstseeni köiel, à la da Vinci «Inimkeha proportsioonid», kordab
finaalis Treplev. Juba maise möllu puntrast pääsenuna. Tema peas
vohanud häältekaos viitab (loovale?) skisofreeniale. Noor näitleja Sten
Karpov otsekui arendaks fanaatilise pilguga Treplevina edasi oma
eelmist rolli lavastuses «Portselansuits».
Kas selles «Kajaka»
tegelaskonnas on keegi päriselt andekas loovvaim? Treplev ei suuda oma
sisehäälte müra kirjanduseks korrastada, ehkki klantsajakirjad teda
avaldavad. Kui teatriprimadonna Arkadina näitleb elus nii tarmuka
võltspaatosega, mis ta siis veel laval teeb?!
Arkadina rollis
demonstreerib Piret Laurimaa oma koomikutalenti uutes jõulistes
varjundites, haprust hüljates. Vaimukas, jahmatav osalahendus.
Maskid on ees
Märt
Avandi Trigorin ilmub kui lodev kraadepoiss vene nõukogude komöödiast,
hambad muretus valvenaeratuses siramas. Niinat krabab ta vilunud käega.
Kummatigi on just Trigorin see, kes hiljem korraks maski
langetab, kui tõdeb «mul ei ole oma tahet». Sel momendil avaneb temas
peituv vaheda pilguga eluseiraja.
Nii täpset maski kaotamise
momenti ihkaks näha teisteski rollides. Küllap see neis ka on,
esmavaatamisel ei suutnud kogu ansamblisse võrdse tähelepanuga süüvida,
ehkki ühisenergiat võis aduda.
Reet Ausi kostüümide galerii
püüab pilku, ometi tundub kunstniku kaubamärk liialt isikupärane,
tingimata ei teki sisulist seost tegelaskujuga, kes rõivast kannab.
Vaheaja
hakul tundus, et näen kiletorude sees helkimas mahalastud kajakate
lennuvõimetuid tiivapaare. Ängistav saastatud maailm. Ligemalt vaadates
olid torud seest tühjad.
Emajõe kaldal aga kondas tõeline kajakas. Agressiivse olekuga lind. Lendu ta minu nähes ei tõusnud.
Sügis Endla teatris
•
20. oktoobril Éric-Emmanuel Schmidti «Tunnete tektoonika», lavastajaks
Enn Keerd. Diane paneb oma mehe Richardi armastuse proovile ning
käivitab nii ootamatu reaktsiooniahela.
• 27. oktoobril Mart
Kivastiku «Kangelane», lavastajaks Kalju Komissarov. «Kangelane» räägib
eesti vabatahtlikest, kes astusid II maailmasõjas Soome poolel
venelastele vastu.
• 30. novembril Falk Richteri «Electronic
City», lavastajaks Sven Heiberg. Meediamuinasjutt armastuse
võimalikkusest tänapäevases maailmas. Uus lavastus
Anton Tšehhov «Kajakas»
Lavastaja Andres Noormets
Osades Sten Karpov, Marianne Kütt, Piret Laurimaa, Märt Avandi jt.
Endla esietendus Draama festivalil 4. septembril
|
