Rao Heidmets, animatsioonitaeva kõige säravam täht elektrisüsteemide ja võrkude alal, nagu väidab kolleeg Priit Pärn, saab reedel 50.

Alustaks õige fotost, Rao, poseerite sellel koos Gena ja Potsatajaga õige rahulolevalt. Kus see tehtud on?

Millest see siis räägib – ukraina rahva tohutust animatsioonilembusest?

Ilmselt lihtsalt sellest, et mõnusaid, avaralt mõtlevaid inimesi võib leida igast linnast. Ju on Gena põlvkond suureks kasvanud ja pumba juures.

No ega meiegi kehvemad ole, ka Eestis on animakangelastele, Kutsu-Jukule nimelt, aumärke püstitatud, mitte küll skulptuure, aga...

(Mugistab naerda.) ...selliseid kanalisatsiooniluugi moodi asju? (Tõe huvides olgu mainitud, et jutt on siiski mälestusplaadist, mis asub Tallinnas Suur-Karja 9 majaesisel sillutisel – samas majas valmis 1931. aastal Eesti esimene animafilm – TT.) Nali naljaks, peaasi, et teeme. Lihtsalt, mastaap on erinev. Kui meie paneme luugi, siis nemad püstitatavad inimesesuuruse Gena. Pronksist.

Krokiga seostuvad teil üldse väga head mälestused, olete võitnud ka festivali grand prix’, tõsi, karnevalil, kostüümi eest.

(Mugistab naerda. Vaikib.)

Too sukkpükstest ja kondoomidest asjandus, millesse te koos Hardi Volmeriga pugesite, lõi päris kõvasti laineid, ka Postimees avaldas teie pildi (vt 19.10.2005). Sürr asi iseenesest, ent sürrealistina te kunagi ju ka alustasite?

Vahva aeg oli. Päratrust, «Tallinnfilmi sürrealistid»... Mis seal imestada, animatsioon on ju üldse selline kergelt sürrealistlik asi, kergelt äraspidine. Siia juurde veel absurd ja must huumor... Sellised asjad mulle meeldivad, jah.

Kas seda kõike ei võiks öelda ka Eesti anima kohta tervikuna, üldistades küll? Kas eestlase mõtteviis ongi absurdi poole kaldu, nagu filmidest välja tuleb?

Miks mitte, need inimesed, kellega mina suhtlen, mõtlevad küll mõnusalt jaburalt, mõistavad musta huumorit. Kes me ikka muud oleme kui keskmised eestlased.

Oleme ju pisikesed, laveerinud suurte vahel. Kas või Vene aeg. Vaatasime seda kõike ja itsitasime pihku. Teha midagi ei saanud, elasime justkui reeglite järgi, aga ega me siis sellepärast lolliks läinud ja seda kõike omaks võtnud.

Ka haridus on teil animaatori jaoks sürr, elektri... Või kuidas see nüüd oligi?

Elektroenergeetik. Võiks praegu Eesti Energia pealik olla.

Miks ei ole?

(Mugistab jälle naerda.) Ma ise ka imestan, miks ei ole.

Tegelikult pole te selles ametis päevagi töötanud, hakkasite kohe animaatoriks?

Eks ma veidi juhuslikult seda elektriasja ju õppima sattusin ja asi läks juba koolis karmiks kätte. Sõbrad olid ERKIs ja Pedas, üks vestis midagi puust välja, teine maalis pilti... Mina pidin projekteerima mingit alajaama, need on tõeliselt keerulised asjad, kus sa väga vigurdada ei saa.

No ja siis, ilmselt selleks et end välja elada, tegime koos sõbraga ühikas multikaid... Multikaga on ju nii, et selle saad ise, oma kätega valmis teha, pole vaja väljaski käia. Igatahes, kui ma akadeemilise puhkuse võtsin, läksin kohe Tallinnfilmi, Elbert Tuganov tegi seal animatsioonikursust, otsis stuudiosse värsket verd.

Animatsioon, mõtlen toda klassikalist, on ju puhas käsitöö, «Wallace’it ja Gromitit» tehti vist kokku viis aastat, tohutu meeskond, üle saja tuhande kaadri... Kusjuures nukke tuleb liigutada kaader kaadri haaval... see on ju millimeetrite mäng?

On küll, aga käsitöös on mingi võlu sees, nii et liigutad rõõmuga. See algab juba nuku valmistajatest, kes teevad väiksemaid vigu, kogu aeg tuleb vigu, just see teebki asja lopsakaks. Või ütleme, et inimlikuks. Arvuti on liiga steriilne, veatu.

Meie võit oleks see, kui me arvutisse ei lähekski, jääksime käsitöölisteks edasi. Jah, mingil hetkel muutume koledaks, igavaks ja vanaks, aga järsku keegi avastab, et mingi hull kamp teeb sellist asja... Siis tuleb alles kuulsus. (Mugistab naeru.)

«Instinkti», koos Navitrollaga tehtud filmi puhul üritasin kokku lugeda, kui mitmel festivalil see on käinud – kusagil 40 juures läks sassi. Ei oska paugult nimetada ühtki teist Eesti filmi, millel oleks selline karjäär...

Ega neid ole vist, jah, eriti palju. Kokku tuleb festivale sadakond. Ma ise ka täpselt ei tea.

Ja auhindu?

Tühja ruumi on veel kapis küll. Oli vist 12.

Mida tavaliselt auhinnaks antakse?

Tavaliselt igasugu puust ja rauast väänatud asju, vahel on ka klaasist elukaid. Sellistega on alailma tegu, ei mahu kohvrisse ära. Kusjuures Valgevenes oli üks festival, mis andis tüki kulda. Vaat seda oli hea transportida.

Teie kuulsaim teos on «Papa Carlo teater» (1988), Cannes’i festivali võistlusprogrammi, mis sest et lühifilmide omasse, polnud varem sattunud ükski eestlane...

Nähes nüüd, kuidas Eesti film töötab selle nimel, et Cannes’i või Berliini jõuda, siis tuli see tõesti justkui muuseas. Moskvast helistati, öeldi, et film valiti Cannes’i ja kõik.

Film ise peegeldab toonast õhkkonda, totalitarismi kriisi, vabanemist?

See ongi peaaegu et poliitiline film, hiljem olen vaadanud, et polegi nagu enda oma. Aeg oli selline, et see kõik tuli kuidagi ühe soojaga, emotsiooni pealt. Mulle enesele meeldib enim, või on sellise filmi sarnane, mida ma olen kogu aeg teha tahtnud, «Elutuba».

Ikka need jaburad suhted inimeste vahel. Kaks inimest võivad ju ükskõik kui palju rääkida, aga ega nad ikka päris täpselt aru ei saa, mida teine mõtleb. Tihti ei saa isegi aru, räägid, aga mida sa ütelda tahtsid, see on ammu ununenud. Või polnudki, mida ütelda, olemas.

Vaat see on hea filmi aines.

Palju õnne ja jõudu selliseks filmiks! 50 on alles algus!

Rao Heidmets

• 1981. lõpetas TPI elektroenergeetika teaduskonna, rühmituse Päratrust-Film liikmena tegi juba ülikoolipäevil underground-filme.

• Tema tuntumad animafilmid on «Papa Carlo teater» (1988), «Noblesse oblige» (1989), «Elutuba» (1994) ja «Instinkt» (2003), viimane, «Pärlimees» valmis 2006.

• Ta on teinud kaks mängufilmi lastele, «Kalli härra Q» ja «Heinalooma».

Arvamus

Mati Heidmets

psühholoogist vennas

Oma esimese filmi tegi Rao 1978. aastal Pärnus, pealkirjaks «Vanaema kalavetel». Filmi ainsaks tegelaseks oli meie tollal 80-aastane vanaema Anete. Vanainimesele pandi jalga suured kalamehesäärikud ja sunniti pool päeva Pärnu jõe ääres õnge loopima. Ega ta päris hästi aru saanud, miks seda kõike vaja on, eriti miks ühte ja sama heidet tuleb kümme korda korrata ja siis koos Raoga mööda jõekallast liduma panna. Aga stsenaarium oli selline ja duubleid tuli teha. Kuna võtete ajal kala vanaema õnge otsa ei hakanud, käidi järgmisel päeval lõpukaadreid tegemas, kaasas poest ostetud räim. Tõenäoliselt on tegu Rao kõige elulähedasema filmiga.

Priit Pärn

kolleeg

Kui Rao1982. aastal animatsiooniukse jalaga lahti lõi, sai temast kahtlemata meie animatsioonitaeva kõige säravam täht elektrisüsteemide ja võrkude alal. Diplomiga. Kuid Rao pani oma diplomi koos elektrikuoskustega vaka alla ja hakkas tegema nukufilme. Iga järgmine vingem kui eelmine.

Oleks ta sama innuga tegutsenud ka õpitud erialal, oleks tulemus ilmselt üsna kole – kogu maa oleks tihedalt kaetud elektrivõrkudega ja üks lühis ajaks teist taga.

Juubelite puhul on kombeks kirjutada iseendast ja siduda vohav enesekiitus kavalalt juubilari kahvatu kujuga. Raske see on, aga katsun rikkuda traditsiooni. Esiteks on Rao kõike muud kui kahvatu kuju, teiseks on minu roll järgnevas kahes loos – kui raske ka seda uskuda pole – täiesti olematu.

Stuttgardi rahvusvaheline animafilmide festival. Aasta 1990. Oli märtsi lõpp, kui Baden-Württembergi liidumaad tabas meeletu kuumalaine, 35–40 kraadi Celsiuse järgi. Rao oli festivalile saabunud kummist kalamehesaabastes. Miks? A kust mina tean. Igal juhul kulges ta neis stoilise rahuga kogu festivalinädala. Küsimusele, kas palav ei ole, vastas: «No eks ta ole küll.»

Sakslased vahtisid külalist Estlandist algul imeliku näoga ja küsisid: «Was ist das?» Teatavasti on Stuttgart Saksamaa mõistes paras kolgas, ja nii hakkaski – algul üksikuid, aga mida edasi, seda rohkem – ilmuma tänavaile kummikukandjaid. Rao oli osutunud trenditoojaks.

Aga see pole veel kõik. Suur kuumus sulatas mägedes lume ja veetase Neckaris hakkas uskumatu kiirusega tõusma. Peagi olid jõeäärsed majad üle katuste vee all.

Siis, just enne auhinna vastuvõtmist – kui Rao läheb festivalile, saab ta alati auhinna – ütles Rao: «No jalad saavad märjaks nagunii,» ja ostis sandaalid.

Uputustes karastunud Pärnu poisina teadis Rao, et väikese vee vastu käib kummik küll, aga tõelise uputuse vastu aitab ikkagi ainult sandaal – vesi läheb küll sisse, aga tuleb välja ka.

Teine lugu. Ühel hetkel leidis Rao, et aitab väikeste filmide tegemisest küll. Oli vaja hakkama saada millegi suurega. Kui suur, siis peab suur olema kõik. Ka nukud, mida filmiti, olid tohutu suured. Nukkude kered, pead, käed-jalad lõigati välja penoplastist ja muust sellisest kraamist.

Vastavalt tekkis ka tohutult ülejääke – tükke, tükikesi, laaste ja puru. Nukufilmi stuudio täitus nendega maast laeni. Midagi tuli ette võtta.

Siis mõtleski Rao välja elektriajamiga superprügikasti. Ehitas selle ka oma kätega valmis. Kast oli nii suur, et sellest on suurem ehk ainult Rao auhinnakapp. Paljude arvates on see maailma suurim prügikast.

Hiljem ostsid jaapanlased kasti ära ja nüüd on see Tokyo kinomuuseumis nimetuse all Rao-san XXXXXL... (olen unustanud, kuidas on «prügikast» jaapani keeles – mis siin imestada, olen veel vanem kui Rao!).

Kõike kõige paremat! Ja palju!