| |
|
 |
Tartlanna Meelika Siilsalu pidi pea kaks nädalat südant valutama, sest tema aastane mops Lissi oli koduaiast ootamatult kadunud. Nii tema kui mitmed teisedki tõukoerte kasvatajad tõdevad, et tõukoera on suhteliselt lihtne varastada, sest näitustel käivad loomad on inimestega harjunud ja on võõraste vastu sõbralikud.
Foto: Margus Ansu |
|
Omanik näppas oma koera tagasi
(35)
12.09.2005 00:01
Priit Rajalo, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Pea kaks nädalat valutas Tartu perekond südant, sest nende kaduma läinud aastase tõukoera otsingud olid vaatamata korduvatele kuulutustele liiva jooksnud.
Augusti lõpus ilmusid internetti ja Tartu linnapilti kuulutused mopsi tõugu koerakese kadumisest. Kadunud koera Lissi perenaine Meelika Siilsalu muigas, et tõenäoliselt loetleti talle vihjeid andes üles kõik Tartu linnas elavad mopsid. Kuid nii nagu parimates krimifilmideski, sai Meelika Siilsalu lootuse kaduma hakkamisel, ülemöödunud reedel, kõne noormehelt, kes teatas, et tema õde olevat koera näinud. Helistaja lisas veel, et naine, kelle juures koer olevat, on varasemast teada kui inimene, kes varastab tõukasse. Teine koer andis välja «Mulle öeldi, et võtke abiväge kaasa – niisama naise korterisse ei pääse. Soovitati kiiresti tegutseda, sest naine teadvat, et koera asukoht on teada, ning ta tahtvat looma kohe-kohe Tartust ära viia,» meenutas Meelika Siilsalu. Kuigi Siilsalu oli 6000 krooni maksnud mopsi kadumise ajal avalduse ka politseisse teinud, ei tihanud ta politseid kaasa kutsuda. «Ma ju ei teadnud ei selle naise nime ega sedagi, kas see on ikka meie koer,» põhjendas ta. Perekond Siilsalu otsustas ise tegutseda. Uksele vastu tulnud kahele vindisele mehele ajasid nad puru silma, et on tulnud koerale järele. Kuigi mehed püüdsid seletada, et pererahvast pole kodus ja tulgu koeranõudlejad paari tunni pärast uuesti, päästis olukorra korteriperenaise väike segavereline krants, kes võõraste peale klähvima tuli. «Ju siis selle peale ärkas tagatoas ka meie Lissi ja tegi häält. Siis polnud enam midagi, lükkasime mehed lihtsalt kõrvale ning varastasime oma koera tagasi,» on Meelika Siilsalu rahul. Kinnituse, et tegemist on nende Lissiga, said nad koerakese naha all olevalt identifitseerimiskiibilt. Kuid varaste saagiks ei lange ainult koerad. Möödunud suvel Pärnu suvekodus puhates läks kaduma perekond Veskimägi punane pärsia kass Tibu. Kaovad ka kassid Heli Veskimägi on veendunud, et kass varastati, sest steriliseeritud emane Tibu oli olnud kodulembene. Ei aidanud otsimiskuulutused lehes ega raadios. Kass oli kadunud. Aga ühel novembriõhtul oli Tibu koduukse juures. «Oli sombune ja vihmane ilm, kuid kass oli kõhu alt täiesti kuiv. Seega ei saanud ta ise mööda muru koju tulla, vaid ta toodi,» meenutas Heli Veskimägi. «Arvame, et see, kes pikakarvalise Tibu ära võttis, lootis, et ta toob poegi, kellega saab raha teha. Kuna aga seda ei juhtunud, siis tõenäoliselt ei saanud ta enam kassi eest hoolitsemisega hakkama ning tõi koju tagasi.» «Vaadake lemmikloomade portaale, seal on tihti koduloomade, eriti tõukoerte kadumise kuulutused,» viitas Eesti Pekingi Koerte Klubi juhatuse esimees Marina Roos. «Mõni varastab võõra koera kui ilusa looma, mõni võtab müügiks.» Kuigi Roos väitis, et kuulduste järgi on viimasel ajal tõukoerte varguste teema eriti teravalt päevakorras Tartu kandis, Tartu politseiosakonna ülemkomissar Indrek Koemetsal nende sõnade kinnituseks politseistatistikat pole. «Mõned teated koerte kadumisest meil on, kuid kuidagi ei saa seda nimetada varguste laineks,» nentis Koemets. «Enamik kadumisteateid tuleb siis, kui pereliikmed vara jagavad ning tekib segadus, et keegi on võtnud looma enda kätte.» Soovitusi • Et vältida koera vargust, tuleb looma hoida kogu aeg omaniku järelevalve all, mis tähendab, et loom ei tohiks saada ise omaniku valve alt plehku. • Koer peaks olema äratuntav, koerte märgistamine on kohustuslik. • Kui koer on kadunud, tuleb otsinguid alustada viivitamatult. Panna üles kuulutused-teated. Samuti tuleks kohe politseisse pöörduda. • Kui keegi leiab ringihulkuva koera, tuleks võtta ta inimeste hoole alla. Sellest pole kasu, kui lihtsalt teatada, et koera kuskil nähti. • Kui näete naabril ootamatult tekkinud koera, ei tasu kohe peale kaebama minna, vaid näiteks pöörduda kohaliku koerteseltsi poole, et nemad siis vaikselt uuriksid, ega tegemist ole kellegi teise loomaga. Allikas: Eesti Kennelliidu juhatuse esimees Maret Kärdi
|
