Üleeilse õhtuga Vanemuise kontserdimajas, kus Ugala noored oma «Koturnijaid» esitasid, sai selleaastane Eesti teatri festival läbi.

Komöödia. Nojah. Komöödia. Tuleb tunnistada, et mõneti täitis festival just oma «sekundaarse eesmärgi» – vaataja sai teada, et ega tõeliselt head komöödiat meie maal eriti tehta. Komöödia on publiku saali vedamise märksõna – kirjutad selle afišile ja mõned hingekesed on saalis juures. Ilma lisapingutusteta.

Samas, nagu varemgi üteldud, ega keegi vahet tee, mis just on komöödia. Tähenduses, et heas teatris saab reeglina ikka naerda. Korrakski. Teater elu peegeldava kunstiliigina puudutab lähedalt ja kui laval juhtub miski, mille publikum ka elus toimuda võiva hetkena ära tunneb, vallandubki ha-ha-ha-reaktsioon.

Nii oli ka selle festivali tippudega – VAT Teatri «Kolumats», Eesti Draamateatri «Aabitsa kukk» ja juba mainitud Ugala «Koturnijad».

Vaid viimane on plakatilt kuulutatuna naljatükk. Kiire commedia-dell’artelik mäng antiikse kreeka teatriilma põhjal. Elmo Nüganeni õpilased on samas teatris 15 aastat hiljem «Armastusest kolme apelsini vastu» tõukuva loo teinud.

Ning mitte ainult – «Apelsine» kopeerivatest joontest lavastuses aimub tegelikku, «Apelsine» parodeerivat taotlust. Ning lisaks on laval pisikene anulamp ja näitleja Suctitis. Pärast kooli koolile pasunasse – soojalt ja elegantselt. Ja naljakas on kah. Kohati isegi homeeriliselt väga.

«Kolumatsi» võttestik seevastu on, nagu saksa lavastajale ja briti kunstnikule kohane, väga mitte-eesti. See on kiirgav kaskaad läbi absurdsuse ja groteski tõeliseks sündivast tegelikkusest. Homeeriliseks keerav seegi.

Mis palju olulisem – ma olen väga paljudelt eesti teatraalidelt kuulnud, et «Kolumats» on hea. Ongi. Ja kui see «riigiteatri» tuntuses tehtud oleks, siis oleks see ka suurem menuk, kui praegu on. Ent miskipärast me statsionaarides selliseid asju ei näe.

Kui «õiges koolis» koolitatud teatritegijad vajalikku kassatükki tegema hakkavad, on tulemuseks ikka mõtte ja sisuta saast, mille ainukeseks väärtuseks me maa tõesti head näitlejad. Küsimus, et miks me peaksime tegema huvitavat teatrit, kui publik ka näitlejaid vaatama tuleb, on prevaleeriv (kuigi seda keegi välja ei ütle). Ning ääretult loll.

«Aabitsa kukk» seevastu on K nagu Kivirähk, mitte K nagu komöödia. Enam ei ole need võrdsed suurused. Ent sellest tükist on siin juba räägitud ja kindlasti mujalgi veel. Draamateatri statsionaari esikas on kuu aja pärast, soovitan juba praegu pileteid broneerima hakata.

Kokkuvõttes – kiitus Kasterpalule – KOMÖÖDIA oli väga hea festival. Eelkõige seetõttu, et vaataja sai aru sellest, mis vahe on, kui teatri tegemise sildi all lihtsalt oma päevi õhtusse veeretatakse versus teatrit tehakse.

Tavaliselt näeb festivalidel ambitsioone – siin nägime ka teispoolsust, kuhu samuti, paraku, pileteid müüakse.

Järgmisel aastal on ülevaatefestival DRAAMA – siis saab festarietendustelt rahulikuma südamega väljuda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3